Elu esimene gripp

Nagu juba tavaks on saanud, läks meil siin vahepeal natuke hästi ja natuke halvasti ka. Nimelt sai minu kopsupõletiku saaga järje kõhuviiruse näol nagu juba varem kirjutasin. Ja just siis kui tundus, et elu võiks vaikselt mingile rajale tagasi minna, jäi Jürgen grippi. Meile teadaolevalt siis vist elus esimest korda. Loomulikult me kohe ei osanud aimata, millega tegu, sest köhasid on siin peres varemgi ette tulnud.

Pühapäeval tundus juba üha rohkem gripi moodi see seisund ja kui teisipäeva hommikul Seitsmesel 39 palaviku üles lõi, oli pilt juba päris selge. Jürgen suutis lapse arsti juurde viia ja seal diagnoositi Jürgenil gripp. Poisil sel hetkel test veel positiivset ei näidanud. Gripi vastu vaktsineeritud me keegi pole, kuigi oleme seda mõned korrad varem kaalunud.

Seitsmesele ja Aastasele kirjutati Tamiflu välja. Pärastlõunal tekkis Kolmesel palavik ja nii sai ka temale retsept tellitud. Minule kui värskelt kopsupõletikku põdenule taheti ka ravim kirjutada, aga ma loobusin.

Tamiflu on viiruseravim, mida turustatakse kapslitena (30 mg, 45 mg ja 75 mg) ja pulbrina, millest valmistatakse suukaudne suspensioon (6 mg/ml ja 12 mg/ml). See sisaldab toimeainena oseltamiviiri.

Tamiflu toimeaine oseltamiviir toimib spetsiifiliselt gripiviiruse suhtes, blokeerides viirusepinna teatud ensüümid (neuraminidaasid). Kui neuraminidaasid on blokeeritud, ei saa viirus levida. Oseltamiviir toimib nii A-tüüpi gripiviiruse (kõige tavalisem tüüp) kui ka B-tüüpi gripiviiruse neuraminidaaside suhtes.

Minul tekkis kerge paanika

Kas teate neid emotsioone, kui ravimi andmine tundub väga hullu variandina? No umbes nagu antibiootikumide andmine lapsele, aga kordades hullem? Ja seda tunnet kui ravimi mitte andmine tundub lihtsalt veel halvema variandina, nii et pole muud teha kui olukorraga leppida ja seda lapsele anda, sest lapsel ei saa ju lasta kannatada… Kõik need hullud emotsioonid tuli mul siis ühekorraga endast läbi lasta, sest loota, et lapsed selle kergesti niisama läbi põevad ja et varasemate hingamisteede haigustega pisike põnn sellest puutumata jääb, ei saanud.

Tagantjärele on keeruline kõiki neid hirme sõnadesse panna, mis sellise keerulise ja ülinakkava haigusega kaasneb. Olen väga tänulik Jürgeni toetuse eest 🙂 eks siit on omajagu õppida ka, et kuidas tegelikult oleks võinud seda hirmu natuke rohkem lahti harutada ja emotsionaalset tasakaalu kätte leida.

Väikemees ja mina saime oma jao

Päev hiljem jäimegi mina ja Aastane ka sellesse – põnnil oli päev otsa nina vesine, natuke oli palavikku vist ka ja mul tekkis nohu ja uus köha. Mina alustasin kohe hoolega aed-liivatee joomisega ja võtsin rögalahtisti Prospani ja ninarohu Sinupreti kasutusse. Kuna ma veel imetan, ei saa mingit kangemat kraami võtta. Palaviku lõi mul vaid korraks pisut üle 37 kraadi. Tundub, et ma põengi püstijalu ilma palavikuta haiguseid.

Seis on natuke selgem

Tänaseks on selge, et kõige raskemini põeb seda esimesena jäänud Jürgen. Viiendal päeval suutis ta päeva nii mööda saata, et vaid paaril korral oli vaja puhata. Köha on endiselt ja nüüd üritab ta seda erinevate vahenditega lahtisemaks saada.

Seitsmene oli 48h levist väljas – tema palavik läks kõige kõrgemaks ja ehk seetõttu ta nii kiirelt hakkama saigi. Mingil hetkel ei tahtnud ta 38.6 palaviku allavõtmistki paratsetamooliga enam. Üksikud korrad sõi ta selle aja jooksul, jõi palju ja lihtsalt magas pimedas toas. Köha on pisut veel jäänud.

Kolmene hullas päeva ajal mõned tunnid, siis magas jälle natuke ja jälle hullas oma 38 ümbruses palavikuga. Talle ei andnud me kordagi palaviku alandajat. Ööunne jäi ta varakult ja temalgi oli palavikku kokku umbes 48h või natuke vähem. Nohu ei tulnud, aga köhib pisut.

Kui lapsed saavad enne terveks kui vanemad

Eile olid Seitsmene ja Kolmene hommikust saati palavikuta ja terve päeva olid nad liiga intensiivsed. Raske on neid juhendada või kuidagi taltsutada kui ekraani ette neid lubada ei taha, ise nendega mängida ei jõua ja pigem tahaks pikutada ja puhata. Omavahel neil mäng kuidagi ei sujunud ja nii me siis lihtsalt vaatasime päev otsa lihtsalt muudkui kella, et millal nad ometi magama saab juba suunata. Õnneks oli kl 21 nende osas vaikus majas 🙂 ja siis jauras väikemees, aga see on pigem tavapärane.

Muide, ääremärkusena nii palju, et pesamunal on nelja esipurihamba nukid sõrmega tunda. Osad on ilmselt väljas ja osad veel lõikumas. Pole siis ime, et tal paha ja vastik on, eriti õhtul magama minnes.

Lapsed igatsevad juba õue

Vähemalt pool päeva passisid suuremad muide akna peal ja igatsesid õue (lubasin neile, et kui 24h pole palavikku, võivad nad natukeseks õue värsket õhku hingama minna):