Sel aastal pidasime laste ühist sünnipäeva Vigurite maailm mängutoas. Kaalusime ka muid alternatiive ja kui varasemalt oleme tahtnud sünnipäevi pidada õues või oma kodus, siis seekord otsustasime mängutoa kasuks. Põhjuseid selliseks otsuseks jagus ja lõpuks jäime kõigega päris rahule.
Vigurite maailm mängutuba on Sikupillis, Katusepapi tänaval asuv vahva koht, kus on lastel natuke teistmoodi tegutsemist kui tavapärastes mängutubades. Ei ole seal klassikalisi ronimisatraktsioone, pole pallimerd ega batuuti. Selle viimase tõi muide meie Neljane tüdruk välja kui ainsa miinuse 😀
Ettevalmistavad küsimused
Nagu ikka, algab meie jaoks sünnipäevade planeerimine juba umbes pooles suves. Seda kõige rohkem seepärast, et tüdrukul on sünnipäev septembri alguses ja poisil oktoobri alguses. See oktoobri alguse esimene/teine nädalavahetus on väga populaarne aeg mitte ainult niisama üleüldiselt vaid populaarne ka meie tutvusringkonnas. Päris mitmel sõpruskonna lapsel on sünnipäev vahetult enne või pärast meie poisi sünnipäeva ja kes enne oma kuupäeva lukku saab, on eelisseisus 🙂
Siis tekib edasi terve hulk järgmisi küsimusi. Kas teha üks pidu mõlemale lapsele või teha eraldi peod? Kus pidada – kas õues, mängutoas või kodus? Aga äkki on ilm hirmus halb, siis ei taha ju sünnipäevapidu õues pidada? Kellega ja kus pidada – sugulastega kodus, sõpradega kodus või mängutoas? Kas sportlik sünnipäev kuskil siseruumides või batuudikeskuses või tavapärane sõpradega mängimine mängutoas? Kas selline mängutuba, kus on ainult üks pidu või selline, kus on palju pidusid samal ajal (nt batuudikeskus, Lohesaba vms)?
Kas koht sobib nii väiksematele (4-aastased) kui suurematele (8+ aastased)? Kas suurematel on mängutoas piisavalt põnev? Kas seal on piisavalt õhku ja ruumi, et lapsed ei pea umbses ruumis ninapidi koos olema? Huh, pea läheb juba halliks kui kõikidele nüanssidele proovin ette mõelda. Kui palju asju lasta lastel otsustada ja millised otsused ise vastu võtan ja lapsed peavad lihtsalt leppima?
Milliseid sünnipäevatraditsioone me tahame lastega koos harjutada ja milliseid traditsioone neile eluks kaasa anda? Mina mäletan tänaseni neid toredaid vanavanemate ja vanatädide-onude sünnipäevi, kus me väiksena käisime ja kus oli teiste lastega koos väga tore mängida.
Mängutuba siis sel aastal, okei, saame edasi liikuda!
Valik võtab silme ees kirjuks
Otsustasime siis ära, et tuleb mängutuba ja tuleb selline, mis on mõlema vanuse jaoks sobilik ja kus hind ei sõltu laste arvust. Mõtlesime siin nende kohtade peale, kus varem oleme käinud ja kaalusime ka neid, kus teised lapsed on pidanud ja meie omad külas käinud. Üks variantidest oleks olnud näiteks Lohesaba – seal on alati lastele meeldinud. Ka Mustamäel asuv Trallituba oleks päris tore variant olnud. Kodulähedastest meile ükski väga ei sümpatiseerinud.
Kokkuvõttes valisime sellise, kus on üks pidu korraga ja kus sai mõistliku kellaaja valida. Paljudes kohtades polnudki enam väga päevi ja kellaaegu valida. Vaatasime vanema lapsega koos variandid üle ja mulle jäi silma Vigurite maailm. Tehtud-mõeldud ja 17.09 broneerisime mängutoa 14.10 peoks ehk siis umbes kuu aega ette. Kutsed tegin ja jagasin laiali 29.09 – kaks nädalat ette.
Kutseid tegin kokku kolm, kasutasin Canva lehte internetis – mõlema lapse ühine kutse neile, kes on ühised sõbrad ja kumbki laps sai isikliku kutse ka.
Keda kutsuda? Kas terve rühm või valikuliselt?
Keda kutsuda, kellele kutseid e-mailiga tuleb jagada, kellele sõnumitega ja kellele otse öelda. Mis kutsele täpsemalt kirja peab minema, kui palju/vähe infot? Kas kutsed peavad olema väljaprinditavad? Kas saame kutseid kuskil välja printida, et lapsed saaksid ise oma sõpradele jagada? Kas kutsuda mõlema lapse terve rühm või klass või endine lasteaia rühm või tahavad lapsed ise valida, kelle nad kutsuvad?
See on olnud üks aktuaalseid teemasid sellest alates kui poiss lasteaeda läks. Ma tean, et on neid vanemaid, kes on seisukohal, et tuleks alati kutsuda terve rühm, sest muidu võib juhtuda, et mõndasid ebapopulaarsemaid lapsi sünnipäevadele ei kutsutagi ja neil on siis hirmus kurb meel teistel kappides kutseid näha. Ja on ka neid lapsi, kes ise sellise otsuse vastu võtavad, et nad tahavad terve rühma või klassi kutsuda.
Samas, esimese klassi lapse puhul oleks see kutsutavate laste hulk ju päris suur – lasteaiarühma sõbrad ja klassikaaslased… Me oleme lasknud lastel ise otsustada ja valida, keda nad kutsuda soovivad. Mõnedele saatsin kutsed e-mailile, jagasin Facebooki sõnumites ja poiss jagas koolis mõned paberil kutsed ka. Tüdruk tegi lasteaiarühmast valiku ja soovis kahte last kutsuda, nende vanematele saatsin kutse e-mailile.
Ka meie sõpruskonnas on lapsi päris üksjagu ja kuna me nendega mõned korrad aastate jooksul ikka oleme kohtunud, siis teavad meie lapsed neid ka. Nii olemegi otsustanud, et seni kuni meie lapsed ise vastu sellele ei hakka ja neil väga konkreetsed soovid ei ole veel tekkinud külaliste osas – kutsume ka oma samaealiste lastega sõpru.
Kindlasti ka see muutub ühel päeval ja me peame muid üritusi sõpradega kohtumiseks välja mõtlema hakkama, aga praegu selline lahendus sobib 🙂 Saame oma sõpradega suhelda ja lapsed omavahel vähemalt mingigi kontakti (või lihtsalt mängida).
Mida süüa, mida juua?
No ja siis on ju see igipõline küsimus – mida süüa ja juua? Kui palju ma jaksan oma kolme lapse kõrvalt valmis vaaritada? Teinekord suisa pärast tööpäeva lõppu (polnud mul seekord õnneks teemaks)? Kui ma teen ise kõik söögid vs tellin kõik söögid, siis kui suur see hinnavahe tuleb? Kui palju toitu on üldse vaja – teinekord jääb nii palju toitu järele, et pärast peame nädal aega salatist ja viineritest toituma. Teinekord jääb aga just see kausitäis lihapalle puudu?
Kui on tööpäeva lõpus sünnipäev, siis on selge, et keegi ei jõua kodust läbi käia ja suurt sööki süüa. Kunagi ei ole ka päris selge, kui palju täiskasvanuid kohale tuleb, sest selge on see, et lapsed mängutuhinas nii palju ilmselt ei söö, aga täiskasvanud ikka tahaks kui juba toit laual. Kui on hommikune pidu, kui palju siis toitu läheb? Kui on õhtune pidu, kui palju siis? Kui järele jääb omatehtud toitu vs kuskilt tellitud toitu – kas on vahet?
Minul oli seekord plaan paigas – tellin natuke toitu Selverist: võileivad, salatit, lihapalle, tordi. Mingi osa teen ise juurde – puhastasin õunu ja porgandeid. Need värsked asjad olid lastele muide väga meele järgi. Õnneks oli õunu palju ja sain neid jooksvalt juurde puhastada. Tort mingeid erilisi kaunistusi peale ei saanud – kumbki laps sai numbriga küünla ja panin vanuse arvu tordiküünlaid ka lisaks, et tort värvilisem välja näeks.
Selles mõttes oli see üks suur lihtne tort hea, et lastel oli põhimõtteliselt valida ainult, kas ääretükk või keskelt. Ei olnud mingit pikka valikut ja järjekorras ootamist, et kes kelle silma või kõrva saab. Meil on olnud varasemalt ka neid eritellimustorte, aga suurele seltskonnale tuleb sellise tordi hind ikka päris krõbe. Variant oleks ka olnud ise teha lihtne biskviidi-kohupiimakreemi tort, aga ausaltöeldes ei tule mul need ka kuigi hästi välja.
Kui juba ise teha, eelistan toorjuustukooke. Kui tuleb mu enda sünnipäev, küll ma siis jõuan ise kokata ja korralikku kodutoitu pakkuda! Kui on mängutoa sünnipäev, olgu siis ka toiduga majandamine pisut lihtsam 🙂
Vigurite maailm mängutuba
Sel aastal valisime Vigurite maailm mängutoa ja jäin selle valikuga väga rahule. Seal oli päris palju põnevat lastele uurimiseks. Väga populaarsed olid erinevad sõiduvahendid ja suureks hitiks osutusid ka erinevad kostüümid. Ruume on seal mängutoas kaks. Ühes toas olid kostüümid, slack line (kahe posti vahele tõmmatud rihm, mille peal sai kõndimist harjutada) ja optilise illusiooniga tuba.
Vigurite maailm mängutuba (fotod veebilehelt)
Teises toas oli hulk muid mängusid, silmapetteid, illusioone ja nuputamist. Seal oli ka diivan täiskasvanutele istumiseks ja pikk laud koos pinkidega söömiseks. Kööginurk oli päris hästi varustatud kausside, kannude, kohvimasina ja külmkapiga.
Mulle meeldis see, et söömise ja istumise alast oli väga hästi suurem osa mängutoast näha ja nii said täiskasvanud rahulikult oma juttu ajada ja lastel silma ka peal hoida. Pingid ja lauad olid ka päris mugavad, sest laua äärde mahtus lapsi tõesti päris üksjagu.
Mulle meeldis väga ka see, et õhtuse peo algusaeg oli pühapäevasel päeval kl 17:00 ja 20:00 oli ruumi üleandmise aeg. Kella 18-21 tundub mu jaoks alati kuidagi liiga hiline aeg. Sellest veel pool tundi koju jõudmiseks ja ongi kell juba liiga palju 🙂 Kutsele märkisin peo kestvuseks 17-19:30, et lapsed saaksid rahulikult vanematele mingit atraktsiooni näidata järele tulles ja et siiski saaks õigeks ajaks ruumi tühjaks 🙂
Pidu läks korda
Igaljuhul läks meie selle hooaja sünnipäevade avapauk igati korda. Kuigi nädala alguses oli korraks hirmus, kui poisil kurk valusaks jäi ja väike nohu tuli. Ja meie pesamuna nohusse jäi. Ja tüdruk paaril hommikul kinnist nina kurtis. Siis selgus, et vanaema saab tulla pesamuna hoidma ja teised olid juba kolmapäevaks korras uuesti, kuigi ma neid ikka ülejäänud nädala kodus hoidsin, nii et kõik sai jätkuda plaanipäraselt.
Tegelikult muidugi pidasime kokku kolm pidu 🙂 Esimene oli 1. septembril väike eelsünnipäev tüdrukule, kus ta oma esimesed õnnesoovid ja kingid sai. Teine oli 7. oktoobril suuremas pereringis peetud poisi sünnipäev ja nüüd kolmas siis Vigurite maailm mängutoas.
Lapsed jäid Vigurite maailm mängutoaga rahule ja poiss avaldas soovi selles teinegi kord veel pidu pidada, sest mingit mängu oli seal eriti hea mängida. Tüdruku jaoks jäi ikkagi see batuut puudu 😀 Aga muidu oli tore!
Ahjaa, ma sain muide hea õppetunni mängutubade osas üldiselt 🙂 Lugesin tahvlilt, et kui peoruum koristamata jääb, siis on trahv 15 eurot. Olin juba mures, et ma ju ei oska mänguasju õigetele kohtadele tagasi panna, pesin kiiruga nõud ära ja panin nõude kuivatamise kandikule ja tõmbasin laua ja pingid lapiga üle. Tuleb siis omanik ja ütleb, et ikka jäi midagi tegemata – nõud jäid kuivatamata ja tagasi kohale panemata. Oih 🙁 valikuline lugemine eks. See oli seal tahvli peal keskmisel real kirjas ja seda mu silmad ei haaranud…
Sünnipäevade hooaeg jätkub
Järgmisena on tulekul minu sünnipäev novembris ja püüan jätkata avatud uste traditsiooni kui iganes tervised lubavad. Kirjutasin sellest pisut pikemalt Eesti Pere blogis eelmisel aastal ja plaanin sünnipäeva lähenedes selle postituse ka siia blogisse üle tuua, et kõik lood siin ühes kohas koos oleks ja muutunud linkide tõttu midagi kättesaamatuks ei jääks.
Ma heameelega kuulaks seda ka, millised on teie pere laste ja suurte sünnipäevatraditsioonid 🙂 Kas peate mängutubades või kodus? Kas pigem aktiivne, sportlik üritus või hoopis mingi põnev ettevõtmine, lima meisterdamise töötuba näiteks? Mille põhjal otsuseid teete? Kui palju lapsed ise saavad otsustada ja kaasa rääkida ja kui palju on pigem vanemate otsustada?
.oOo.
Nagu ikka, kui sul tekib selles postituses olevate teemade kohta rohkem küsimusi või tahad oma kogemusi jagada, anna sellest mulle teada e-maili teel, sotsiaalmeedias #tegutseteadlikult, näiteks Facebooki lehel või tule Tegutse teadlikult gruppi mõtteid jagama!
