Teate kui mitu aastat läks aega, et ma oskaks oma lapsele eakohaselt, teadlikult ja arusaadavalt karistuse ja loogilise tagajärje vahet rahulikult selgitada? No sinna 7,5 aasta kanti. Hüva, võib-olla natuke vähem, sest ma hakkasin sellekohast kirjandust lugema, kui esimene laps oli ehk paariaastane.
Seekord oli meil teemaks valetamine seoses ekraaniajaga ja olukord ise järgmine. Seitsmene tuli lasteaiast koju ja sai kella 17 ajal oma tavapärase pool tunnikest iPadis olemise ekraaniaega. Kasutas selle viisakalt ja kenasti ära, üle aja väga pikalt ei läinud ja kõik oli justkui hästi. Seejärel läks ta tunniks ajaks trenni.
Valetamine või tõe väänamine
Kui Jürgen töölt jõudis, tahtis Kolmene veel õue jalutama minna (iga ilmaga mitu korda päevas õues, eks). Jätsin väikse põnni Jürgeniga koju ja alustuseks kõndisime tüdrukuga ujula poole, et vaadata, kaugel Seitsmene on. Saatsime ta staadionilt koju ja ise olime veel pisut aega õues.
Kodus juhtus aga vahepeal see, et Seitsmene jõudis koju, pesi käed ja ütles isale, et tal on pool tundi tahvliaega veel kasutada. Paha aimamata lasi isa lapsel seda ekraaniaega kasutada kuni mina koju jõudsin ja täpsustasin, et tegelikult oli laps täiesti teadvusel olles juba enne trenni oma pool tundi nutiseadme aega kasutanud.
Esimene reaktsioon oli muidugi kohe karistada ja ekraaniaja keeld nädalaks peale panna, pahandada ja veel ekraanikeelust rääkida. “Õnneks” oli sellel hetkel mingi muu suurem kriis vaja lahendada ja saime seda olukorda rahulikumalt seedida.
Karistuse määramise printsiibid
Järgmisel päeval sain lapsele rahulikus meeleolus selgitada, mis on tema tegevuste loogilised/loomulikud tagajärjed ja mida võiks pidada karistuseks. Enne meie lahendusest lähemalt rääkimist veel väike mõtteharjutus – laps küsis nutiseadet olles teadlik, et ta on samal päeval juba seda kasutanud ja samuti on ta ju ilmselgelt teadlik meie pere reeglitest. Laps jättis selle ütlemata ja see selgus siis kui aeg oli juba kasutatud ja tagasi enam võtta ei saanud.
Laps valetas ja seetõttu tuleks talle määrata ju karistus. Kuidas ta muidu õpib oma tegude eest vastutama ja aru saab, et halval teol on tagajärg? Näiteks nädal aega ekraanikeeldu. Ekraanikeeld on ju selles olukorras päris loogiline tagajärg? Kas see on tegu arvesse võttes liiga väike, paras või liiga suur karistus?
Kui ekraanikeelu asemel oleks näiteks karistuseks midagi muud huvitavat pähe tulnud – näiteks õhtul lugemisest ilmajäämine või magustoidu mitte andmine? No aga äkki oleks ta kuidagi ikka aru saanud, et ta halvasti käitumisel on tagajärjed. Või siis oleks ta hoopis oma tuppa saatnud, et ta järele mõtleks, mida ta halvasti tegi ja siis kui ta on oma teost aru saanud ja vabandanud, siis äkki olekski õppemoment olemas ja läheks eluga edasi?
Loomulik tagajärg
Aastaid juba olen püüdnud mõelda teadlikult sellele, millised on mingite tegevuste loogilised tagajärjed – küll aga olen päris tihti jänni jäänud lastele selgitamisega. Esimest korda lugesin selle kohta vist ahaparenting.com lehelt. Hiljem olen seda mitmest kohast veel lugenud. Kui nüüd meie pere sellenädalase näite juurde tagasi tulla, siis oli lapse tegudel kaks loogilist tagajärge:
- Kuna ta ei rääkinud isale tõtt, mida võib nimetada ka valetamiseks, siis loogiline tagajärg on see, et edaspidi selle teema osas isa last ei usalda. Usalduse kaotus on mitmel moel halb, sest see tähendab, et iga kord tuleb lapse sõnu ja juttu üle kontrollida. See võtab ühelt poolt aega ja teiselt poolt ka seda, et kui üle kontrollida pole võimalik, siis jääb soovitud tegevus ära. Nutiseadme keeldu otseselt pole, aga kaudselt piirab võimalusi seda kasutada.
- Kuna ta oli sel päeval juba nutiseadet kasutanud ja kasutas aega topelt, siis rääkisime läbi, millise päeva arvelt lähipäevade jooksul see tuleb. Ehk et lapsega koos leppisime kokku päeva, millal ta iPad-i kasutada ei saa.
Nende selgituste käigus saime lapsega rahulikult läbi rääkida, mis toimus, mis valesti läks ja millised tagajärjed mida täpsemalt tähendavad. Olen päris kindel, et selline lähenemine ei tähenda “järele andmist”, “pähe istuda laskmist” või “valetamise soodustamist” või “vabakasvatust”. Olen ka selles kindel, et nii õpib laps aru saama seostest ja tunneb, et ta saab minuga asju rahulikult süüdistamata arutada.
Kuidas edasi?
See olukord leidis lahenduse, aga neid olukordi tekib tegelikult pidevalt. Iga kord ei ole mul energiat ja kannatust neid asju rahulikult selgitada, sest sellise lapsele tagajärgede selgitamisele eelneb eeltöö minus endas. Pean rahulikult loogilised seosed läbi mõtlema ja alati hindama ka lapse teo raskusastet.
Kui nüüd olukorda on segatud ühe lapse asemel veel mitu, siis on see selgitustöö alati veel keerulisem. Muide, meil oli tegelikult järgmisel õhtul üks järgmine huvitav olukord Seitsmesega, millele tuli jälle teistmoodi läheneda. Kuidas ta täpsemalt käitus ja kuidas olukord lahenes, sellest plaanin juba mõnel järgmisel korral kirjutada.
