Kui ma esimest korda emaks sain, teadsin ammu enne seda, et ma tahan kindlasti lapsi rohkem kui üks. Kuna tookord tuli mu lühikesele töötatud ajale vaatamata päris mõistlik emapalk, mõtlesin ikka, et teise lapse puhul võiks laste vanusevahe 2,5 aasta sisse jääda.
Ka siis kui tita veel 6-7 kuu vanune oli, pidas plaan hästi vett ja vaim oli valmis. Siis jõudis kätte aga see keeruline esimese eluaasta ümbruse aeg ja kõik oli kuidagi palju raskem, kui ma olin osanud arvata. Tundsin sõpradest puudust ja sotsialiseerumisest teiste täiskasvanutega, aga teised olid ju kõik tööl või koolis.
Ühest aastast sai kaks ja kahest kolm
Nii ma siis vaikselt hullusin, kuni leidsin lahenduse, et hea sõbranna käis kaks korda nädalas kolm tundi korraga põnni hoidmas kuni mina TTÜ-s artikleid otsimas käisin, raamatukogus natuke istusin ja Jürgeniga koos lõunat söömas käisin. Vahel ma väga pikalt kuskil olla ei jõudnudki, sest sõbrannaga oli ka kodus tore lobiseda.
Väiksem pikutas põrandal ja suurem suhtles temaga
Kui see oli juba päris selge, et ma soovitud aja jooksul beebiootele ei jää, siis hakkasin vaatama, mida elus muuta tuleb. Võtsin ette töökohavahetuse. Alustasin uues kohas veebruari keskel ja siis tegi elu omad korrektuurid. Sain aastakese töötada ja beebiuudised olidki platsis. Ju siis oli sellest muutusest kasu.
Kui lapsele teada andsime, et väike õde sügisel sünnib, oli ta juba selles vanuses, et sai sellest päris hästi aru – 3,5-aastane umbes. Kõige rohkem mäletan sellest raseduse ajast, et püüdsin alati näidata, et raseduse tõttu midagi tegemata ega kuskil käimata ei jää. Õhtune unejutu lugemine toimub ikka samamoodi ja voodisse pikutama mahtusin ju ka. Küll aga hakkas poiss ise mind mingi hetk natuke tõrjuma ja isa eelistama.
Koos oli tore ka mänguväljakul
Beebiga kohanemine
Laste vanusevahe jäi pisut vähem kui neli aastat kui beebi sündis. Loomulikult sai ta sellises vanuses laps juba paljude asjadega hakkama, lasteaiaga oli natuke jõudnud harjuda ja ühtäkki kadus ära ka minu tõrjumine. Muud ma eriti ei mäleta, aga seda küll, et ta oli ju harjunud, et kui on õhtune magamaminek, oleme mõlemad ikkagi Jürgeniga pildil ja nüüd olin siis mina suurema osa ajast beebiga kuskil eemal kuigi üritasime ikkagi beebiga palju ka poisi toas olla.
Uurimistööd kinnitavad, et laste rivaalitsemine sõltub mõnevõrra ka sellest, kui suur on nende vanusevahe. Vanuse poolest teineteisele lähedaste laste vahel valitseb suurem konkurents (isegi hilisemas eas) kui nendel, kelle vanusevahe on suur.
- 2-4-aastane vahe: lapsed on üksteise peale vägagi armukadedad. See on ka kõige tavalisem vanusevahe kahe esimese lapse vahel peres.
- Üle 4 aasta pikkune vanusevahe: Sellise vanusevahega lapsed saavad tavaliselt omavahel paremini läbi.
(Allikas: Nupsu.ee)
Õnneks ei olnud lastel omavahel suurt vastuseisu ja poiss pigem nunnutas beebit ja tahtis sülle võtta, mitte ei tõrjunud. Mul on terve hulk pilte sellest, kuidas nad koos mängisid – üks suur ja teine päris väike, ise ei osanud istudagi veel. Püüdsime jätkata olukorda, et midagi otseselt tegemata ei jää – käisime päevakutel, sõpradel külas, õues ja alati ikka lastega koos. Kui beebi nuttis ja see poissi häiris, aktsepteerisime seda ja ei sundinud peale, et beebi on sinu õde ja sa pead teda armastama.
Uued beebiuudised
Ühel hetkel hakkasin tööle tagasi mineku mõtteid mõtlema ja aasta algusest sai see teoks. Poiss käis lasteaias ja tüdruk sai hoitud alumise naabri poolt. Sellega jäi ära topeltkoormus minu närvisüsteemile – teadsin, et tüdruk on hoitud, poiss oli juba lasteaiaga harjunud ja ei olnud uue lastehoiuga harjutamist vaja kohe ette võtta. Seda tegime sügisel, kui tüdruk 2-aastaseks sai.
Kolmas laps oli meil küll soovinimekirjas, aga teist olime nii pikalt pidanud ootama, et me polnud kindlad, kas üldse plaan teoks saab. Seda suurem oli üllatus, kui uus beebi oma olemasolust teada andis. Olin just jõudnud uude projekti sisse elada ja nüüd selline lugu. Laste vanusevahe pidi tulema umbes 2 aastat ja 5 kuud. Terve raseduse aja käisin tööl ja seda kuni viimase lõpuni välja, dekreedi aeg enne sünnitust oli minimaalne võimalik.
Beebiootus kahe lapse kõrvalt
Kuuaastane ja mõnekuune leidsid ka koos mängimise hetki
Raseduse alguses käis pidevalt peas kaks häält – oumaigaad, oumaigaad, kolmas laps tuleb ja appi kui äge, kolmas tuleb. Lõpupoole mõtlesin korduvalt ja korduvalt, kui lihtne oleks elu, kui ma poleks rase ja poleks vaja jälle järgmist kohanemist ette võtta. Lapsed kumbki mind ei tõrjunud ja beebiootuse aeg läks üpris rahulikult selles osas.
Nagu juba mainisin, oli laste vanusevahe tüdrukuga umbes 2a 5kuud, kui beebi sündis ja kohe algusest peale oli näha, et ta tahtis beebit nunnutada ja suhtus temasse väga positiivselt. Aeg-ajalt kui beebi nuttis, aitasin jällegi mõlemal suuremal lapsel tunnetega hakkama saada ja peegeldasin seda, et vahel võivad beebid ärritada ka, kui nad nutavad näiteks.
Igasuguste rutiinidega pidime kõvasti vaeva nägema ja ümber harjuma, sest lapsed olid selleks ajaks kohanenud olukorraga, kus näiteks õhtusel magamaminekul on üks vanem ühe lapsega ja teine teisega. Nüüd oli vaja ühel vanemal mõlemad lapsed magama saada.
Tegime seinale paberitele rutiine ja päevakavasid – lastele tundus see sobivat. Päris palju oli abiks ka “Minu mõistus on otsas” raamat. Vanim laps oli oktoobris 6-aastaseks saanud, seega geebi sündimise hetkel oli nende laste vanusevahe 6 aastat ja paar kuud peale. Suurema vanus oli just parasjagu selline, et ta sai kõigega ise hakkama, aga vajab vahel natuke julgustust ja toetust. Poiss üritas ka igati abiks olla ja see beebi sülle võtmine oli alati selline tore sündmus, mida iga päev küsiti.
Laste vanusevahe u 2,5 aastat – nunnutamist oli päris palju
Laste vanusevahe suur või väike – väljakutsed on igal juhul
Kahepoolene oli ikka selgelt ka piisavalt suur juba, et ta sai ise paljude asjadega hakkama. Kindlasti on suur vahe ka selles, kas Kahepoolene on esimene laps või mitmes laps, sest ta oli meil ikka esimese lapse eeskujul juba väga paljude asjadega ise hakkama saamas võrreldes teiste tema eakaaslastega, kes olid peres esimesed lapsed.
No ja minu jaoks on raskemaks läinud alati olukord sel hetkel, kui beebi hakkab 11-12 kuu vanuseks saama, sest siis hakkab ta juba suurematelt asju ära krabama, aga mõistust veel peas ju pole. Õnneks on nüüdseks suuremad juba niipalju suured, et enamustel kordadest saab selle sõnadega ära lahendada.
Kõigest sõltumata või sõltudes kõigest on raskeid hetki olnud igas päevas ja toredaid hetki on ka igas päevas üksjagu. Selget erinevust tegelikult ma välja tuua ei oskagi, kas lihtsam on kui laste vanusevahe on väike või suur. Ise oma mätta otsast vaadatuna olen ma ikka tahtnud pigem nii, et lapsed on korraga väiksed ära (mul on näiteks ühe vennaga u 1,5a vahet ja õega u 1a 1k vahet) ja siis on nad korraga natuke suuremad ja saavad juba üksteisele ka toeks olla.
Kui laste vanusevahe liiga suureks jääb, siis ei suudeta enam koos mängida ja suhtedki on ilmselt täitsa teistsugused. Siiski, minu suurim imetlus läheb ikkagi neile, kelle lastel on vanusevahe alla kahe aasta – olla rase samal ajal kui kodus on selline napilt üle aastane aktiivne põnn, tundub mu jaoks lihtsalt liiga palju.
Ja lõpuks – ükskõik milline vanusevahe on minu arvates nii laste kui vanemate seisukohast sobiv kuni neid lapsi ongi mitu 😀 Vot!
