Meie pesamuna on praeguseks aasta ja neli kuud vana. Olen juba pisut püüdnud meenutada, kuidas meie eelmised lapsed potil käimise selgeks said. Kui nüüd mu käest selle kohta küsiti ja soovitusi uuriti, mõtlesin selle peale, kuidas mu lastel potitreening läinud on ja panen ideed kirja.
Minu jaoks algas kogu see potitreeningu teema teadvustamisega, kust mu suhtumised pärinevad. Siis mõtlesin pisut sellele, mis on minu jaoks vastuvõetav protsess ja tulemus. Lõpuks tuli alustamise hetk ära otsustada ja tegutsema hakata. Nüüd aga kõigest järgemööda.
Esimesed teadlikud kogemused potitreeninguga
Suhtumised pärinevad kodust
Mu noorem vend sündis siis kui mina olin 12-aastane. Ma ei mäleta sellest ajast suurt midagi, eriti seda, mis puudutas mu väikevenna mähkmevabaks saamise vanust või selle protsessi. Küll aga sain ma kodust kaasa suhtumise, et aastane laps peaks juba hakkama kohe-kohe mähkmetest vabaks saama.
See oli justkui mingi kehva lapsevanema tunnus, et laps üle aasta vanusena veel mähkmetes oli. Muidugi tuleb mõista, et tookordsed lapsevanemad tulid marlimähkmete ajast ja siis olidki asjad pisut teistmoodi – väline motivatsioon laps ruttu-ruttu mähkmevabaks saada oli oluliselt suurem.
Lapsehoidjana USA-s
Kui olin pärast keskkooli lõppu Ameerika Ühendriikides au pair ehk lapsehoidja üheks aastaks, oli mu kõige väiksem hoolealune umbes 2,5 aastane ja endiselt usin mähkmete kasutaja. Mäletan neid hetki, kui käisime lapsega mänguväljakul ja laps kakamiseks kuskile liumäe alla peitu ronis. Loomulikult oli see hästi tüütu minu kui lapsega tegeleja jaoks.
Minu suhtumine oli pidevalt selline, et mismõttes ta ikka veel mähkmetes on ja mismõttes vanemad midagi ette ei võta. Teate, ma isegi katsetasin seda, et lasin lapsel kodus ilma mähkmeta olla. Laps kannatas kuni noks oli lilla, aga potile ei olnud nõus minema.
Pereemaga sel teemal arutades ja taustast rääkides, et Eestis meil ongi lapsed varakult mähkmevabad, ütles ta ikka, et “jaa-jaa, ma pean võtma millalgi aja, näiteks ühe nädalavahetuse ja selle potitreeningu ette võtma”. Ma ei suutnud seda kuidagi mõista – mismõttes sa ei võta midagi kohe ette. Nüüd tagantjärele oskan ju hinnata, et kõige rohkem oli probleem minul, mitte lapsel või pereemal 🙂
Kui pereema siis ühel sellisel nädalavahetusel, kui mina kuskil ära olin, lapse potitreeningu ette võttis, oligi laps mõne päevaga mähkmevaba. Ilma stressi, ilma mingite üleliigsete pissi kinnihoidmisteta, ilma premeerimise vajaduseta jne. Laps oli siis pisut üle kolme aasta vana ja käis edaspidi väga uhkelt teiste vendade koos vetsus püsti potti pissimas. Eks seal läänemaailmas olid asjad pisut teistmoodi kui meie siin harjunud olime.
Uus aeg, uued suhtumised
Ühel hetkel sai mu vend esimese lapse ja hakkas kogu see potitamise jutt jälle otsast peale. Kas ta ikka ei peaks juba ikka 8-kuuselt potile juba harjuma ja millal ikka see õige aeg on ja kas äkki juba see kõige õigem aeg möödas pole jne. Siis sündis minu esimene laps ja olin alguses väga seda meelt, et ma kasutan lapsel marlimähkmeid ja harjutan ta varakult potile. Küll ma olen siis õige lapsevanem (kelle silmis, eks :)).
Esiteks läks mul talvel marlimähkmete kasutamise isu üle, sest meie kuivati ei kuivatanud neid marlisid nii hästi kui ma oleks tahtnud (servad jäid väga krussi ja oleks pidanud neid triikima). Siis tuli aeg, kui laps magas 3-4 tunniseid lõunaunesid ja seda tüüpi marlimähkmed nagu mul olid tekitasid lapsele märja tunde ja ta ei maganud. Võtsime kasutusse head ja mugavad teipmähkmed – puhtam, kuivem ja muretum tunne, eks.
Lisaks hakkasin siit ja sealt kuulma infot selle kohta, et lapsel tekib pissi kinnipidamise oskus alles hiljem. Kui liiga varakult hakata last potilkäimisega survestama võib see endaga kaasa tuua öised voodimärgamised ja päevased pissiõnnetused. Seadsin eesmärgi, et pärast ühte aastat hakkan ikka tegelema sellega. No siis kui kevad on. No siis kui suvi juba tulema hakkab. No suvel teen ära.
Ühesõnaga – jõudsin tegelikult sinna kunagise USA pereema seisu. Sain aru, et ühelt poolt pean arvestama lapse valmisolekuga, aga täpselt samamoodi pean ma olema ka ise vaimselt valmis ja otsuse vastu võtnud, et ma nüüd lapse potil käimise harjutamise teemaga tegelema hakkan.
Põhimõtted kujunesid esimese lapsega
Päris kindlasti tundsin esimese lapsega väliselt kohutavalt suurt survet varakult teemaga tegelema hakata. Ma ei suuda hetkel ajaliselt meenutada, millal potitreening päriselt algas. Kas see oli 1,5-aastaselt või hoopis 2,5-aastaselt. Mulle meenub, et 2012 jaanuaris, kui poiss oli 1a 3 kuud ei olnud ta mähkmevaba.
Samas oli see millalgi ühe suve lõpupoole, kui ta juba hakkas päevastest mähkmetest vabaks saama. See ei saanud ometi olla siis kui ta 3-aastaseks saama hakkas sügisel. Nii et ikkagi siis kui ta sügisel 2-aastaseks hakkas saama. Huh, mälu ei ole prügikast eks. Tänaseks on meie Seitsmene kenasti aastaid mähkmevaba olnud 😀
Potitreeningu põhimõtted esimese lapsega
Mõtlesin läbi, mis on minu jaoks vastuvõetav tulemus ja milliseid järeleandmisi ma olen valmis tegema.
- Tegelen päevase ja öise ajaga eraldi. Alustan sellest, et laps saaks päevasel ajal mähkmevabaks.
- Varusin lapsele aluspüksid ja eemaldasin põrandatelt vaibad
- Valisin sellise aja kui me mingeid pikemaid sõite kuskile ette ei võtnud
- Olin alati valmis pissi põrandalt ära pühkima ilma sellest suurt numbrit tegemata
- Pissipott oli alati kuskil käeulatuses ja silma all. Küsisin tihti lapselt, kas ta tahab pissile ja püüdsin ise tähele panna kui ta ebamugavustundest märku hakkas andma, nt nihelema või pükse katsuma.
Ja lihtsalt ei pannud lapsele mähet alla. Ma arvan, et meil oli pikalt sellist aega, kus ma ikka talle pikaks päevauneks ja ööseks mähkme panin, aga suurema osa ajast sai ta mähkmeta hakkama. Täiesti mähkmevabaks sai ta sama sügise koolivaheajal vist kui ta Põlvas käis.
Üllatav minu jaoks oli muide see, et lapsel käis kõht nii tavapäraselt läbi, et ta kakamise tegi hommikul ärgates potti ära. Nii ei pidanud ma muretsema, et ta päeval kuskile kapinurka kakama läheb.
Mis veel – harjutasime poisi kohe alguses istudes pissima. Kuna olin juba varem kuskilt lugenud, et meestel on põit parem tühjendada istudes kui seistes, siis ei hakanud me seda püstiseismise asja harjutama.
Kuigi mõned vanemad soovitavad poegi kiirelt püsti pissima harjutada (õige mees seda tehes ei istu!), siis selleks pole küll vajadust. Esiteks, istudes urineerides tühjeneb põis paremini. Teiseks, püsti pissimine on meestel vaid sotsiaalne komme, mis on muide rahvuseti erinev. (Pere ja Kodu)
Potitreening teise lapsega
Kõik käib ikka läbi eeskuju? 😀
Tüdrukuga, meie teise lapsega, läks selles mõttes veel lihtsamalt, et esimene laps käis vetsus pissil ja nii tekkis teisel ka juba varakult kujutlus, mida see pissilkäik tähendab.
Kõige olulisem potitrenni juures on harjumus, toonitab Normet. Kui laps pole nädalaga kordagi midagi potti teinud, ei maksa käega lüüa, vaid rahulikult ja pingevabalt jätkata. Lapsed on matkijad ja seega võib neile ka ette näidata, kuidas potil käia. Eriti hea, kui seda teeb õde või vend. Mõnele lapsele mõjub, kui potile pannes teha näiteks “psssss”, või avada veekraan, et ta jooksva vee häält kuuleks. (Pere ja Kodu)
Päris tihti käisid nad suurema lapsega koos vetsus – suurem istus suurel potil ja väiksem oma väiksel potil. Kasutasin samu põhimõtteid nagu esimese lapsega ja sel hetkel kui otsustasin mähkmevabaks saamise ette võtta, sai potil käimine kiirelt harjumuseks.
Leidsin mõned märkmed tüdruku potil käimise kohta:
Meil on tüdruk pärast Türgi reisil käimist hästi tubli olnud ja ise tahab potil käia jne. Õues käies ja öösel on ikka mähkmega. Magama tahab vahel ilma jääda aga ma panen mähkme kui ta on magama jäänud. Kui me türgis olime ja paar nädalat pärast seda, siis ei teinud Elli midagi potti, täiega tõrge oli. (kirjutatud 13.07.16, mainitud Türgi reis oli septembris 2015 kui laps oli 1a1k).
Tüdruk hakkas päris varakult potil käima. Kui ta 2a hoidu läks, panime küll mähkmed kaasa, aga ta ei kasutanud neid enam (25.11.17)
Suur pilt on ka oluline
Kõige põhilisem on minu arvates see, et ma ise pean olema valmis sellega tegelema – kas siis päeva, kaks või mitu iganes nädalat vaja läheb mähkmevabaks saamiseks. Fakt on see, et meil sai teine laps päris varakult ja kiiresti mähkmetest (sh öisest) vabaks, aga pissimise õnnetused tulid hoopis hiljem kui ta oli juba üle aasta aja mähkmevaba olnud. Neid õnnetusi on kusjuures tänasel päeval Kolmepooleselgi veel.
Kui esimesel katsetusel ei õnnestu ja see lapses või lapsevanemas hirmus suurt stressi tekitab ei tohiks karta ümber otsustada. Hea küll – lasen asjadel natuke rahulikumalt minna ja võtame lapsega mõne aja pärast uuesti teema üles. Seni kasutame mähet, tuletan lapsele vannituba, pissipotti jms meelde.
Loomulikult on hea sellist mähkmest vabaks harjutamist ajastada rahulikumale ajal kui muid suuri elumuutusi pole (kolimine, teine beebi, lahutused vms), aga kui pole sellist rahulikku aega, mis teha 🙂 Tuleb ühel hetkel ikka ette võtta.
Tagasilöögid ootamatutest kohtadest
Selliseid soovitusi on päris üksjagu, mida kõike võiks proovida, kui laps pole nõus potil istuma – alates preemiatest (kleepsud, kommid jms) kuni raamatute ja mänguasjadeni välja. Ma küsiks siin pigem seda, et miks see laps ometi seal potil pikalt istuma peaks? 🙂
Premeerimist ma ka õigeks ei pea – potilkäik on elu loomulik osa, mille suurimaks preemiaks peaks olema kergendustunne 😀 Kui laps sellest ise veel aru ei saa, siis äkki on potitreeningu jaoks veel liiga vara?
Teine teema, mis minu jaoks on kummalisena tundunud on lapsel pikalt potil istuda laskmine. Esiteks pole vaja minu arvates lapsele õpetada, et potilkäimine on mingi pikk protsess – seal käiakse hädal. Kui häda pole siis pole ja pikalt istumine seda ilmselt esile ka ei too. Ma leian, et siis ei teki lapsel seost sellega, mida seal potil reaalselt tegema peab. Kui potil olles midagi sinna ei tule, siis ei tule – ei tasu sellest suurt numbrit teha ja mõne aja pärast uuesti proovida.
Kolmas teema on pissimise ja kakamise õnnetused – need võivad ette tulla millalgi teise-kolmanda eluaasta jooksul. See pidi olema seotud lapse ego arenguga või lihtsalt uute emotsionaalsete oskuste arenguga. Praeguse Kolmesega on pissimise õnnetused tihti just siis kui ta pole saanud piisavalt minu või Jürgeniga kontakti. Näiteks sügisel lasteaiaga harjutades tulid tal need õnnetused päeva jooksul väga tihti ja öösiti oli lisaks lihtsalt nutmisele/nuuksumisele tal ka tihti suur pissihäda, sest ta päeval lihtsalt ei tahtnud käia.
Nüüd kui olin neli päeva ära, siis minu tagasioleku esimesel-teisel päeval oli neid hetki, kus saime õnnetuse ära hoida päeva jooksul 3-4 korda. Paar korda ikka ei saanud jaole ka. Lapsel tekib pissihäda, aga ta lihtsalt ei ole nõus potile minema. Nii see siis käib, et ma pean temaga kaasa minema või näitama, et mul on ka vaja käia.
Potitreening – otsusta ja tegutse
Niisiis – mõtteid, mida arvestada on palju. Kui lähtuda lapsest, enda võimalustest, teha pisike plaan ja siis tegutseda, on kindlasti vähima võimaliku stressiga see kõik ette võtta. Põhilised küsimused, millele võiks vastused läbi mõelda:
- millal alustada
- kas täiesti või osalise ajaga mähkmevabaks
- abivahendid – aluspüksid, potitreeningu püksid (potitreeningu mähkmed meil nt ei toiminud), marlimähkmed vms
- milline on oodatav tulemus
- millised sündmused on lähinädalatel ees ootamas
- kas laps näitab tundemärke, et tal on häda tulemas või kui häda juba tehtud on
Võite vabalt oma nippe ja soovitusi ka jagada, mis teil toiminud on ja mis üldse ei toiminud 🙂 Kuna meie kolmas põnn on veel mähkmetes ja temaga on meil see teekond veel ees, siis kuulaks heameelega teie mõtteid ka!
