Imetamise lõpetamine kiirelt ja loomulikult

Minu kõige pisem põnn on õige pea aasta ja kahe kuu vanuseks saamas. Päevad on olnud pikad, nädalad lühemad ja aasta väga lühike. Kui laps oli poole aasta vanune, üritasin öist rinnapiimaga söötmist lõpetada Anna Wahlgreni raamatust saadud soovituste ja nõuannetega. Tulemused tulid kiirelt, aga polnud kuigi püsivad. Nüüd aga tuli imetamise lõpetamine täitsa ootamatult. 

Kui mind ja meie pere veebruari alguses pikk ja kohutav haiguste laine tabas, siis gripi põdemise aegu kopsupõletikust taastudes leidsin uute harjumuste kujundamiseks uue energia ja tahtmise. Tulemuseks oli öise rinnapiima söömise lõppemine ja päevaste imetamise toidukordade vähenemine ühele korrale.

Kiire ja efektiivne beebi öise imetamise lõpetamine

Kui öise imetamise lõpetamine minu jaoks teadliku otsusena tekkis, tuli sellega õnneks kaasa ka hulk energiat. Seda oli tingimata vaja, et hakkama saada nii minu kui beebi jaoks suure muutusega – öise imetamise lõpetamine tõi kaasa ka magama jäämise ümber õppimise. Olen arvamusel, et juhul kui ma üritaks ainult öist imetamist ära jätta oleks see lapse jaoks keerulisem muutus, kui ära jätta ka tissiga magama jäämine.

Unekooli idee on selles, et lapsel on vaja uinumiseks rahu ja turvatunnet, mitte lohutust ega kaasatundmist. Ja last rahustatakse seal, kus ta lamab – kui ta on kärus, siis rahustatakse laps maha kärust välja võtmata. Kui laps on voodis, tuleb laps maha rahustada voodis ja teha seal ka  öised mähkmevahetused, veelonksu andmised jms.

Kõik harjumused, mis lapsel on (sh tissiga magamajäämine, magama patsutamine, lutiga magamine vms), tekitame talle ise.  Ja lapsel on harjumuse tekkimiseks vaja ainult paari-kolme ööpäeva.

Küll aga on nii päevaunedel käru kiigutamise kui ka selle õhtuse magamamineku ajal päris kindel plaan see, et ma teen seda kõike lapse rahustamiseks, mitte lapse magamajäämiseks. Sest kui laps on rahunenud, suudab ta ka ise magama jääda.

(Eesti Pere “Kuidas meid aitas unekool?”, ilmus 14.09.2017)

Natuke tahaks juba suur olla

Varasemad kogemused ja loetud soovitused kehtivad loomulikult siiani. Rahu ja turvatunde loomise eeldusteks on kindlasti täis kõht ja hea tervis. Tervis oli muidugi nagu oli – nohu ja köha olid tal vist tol hetkel kõigele muule lisaks.

Igal juhul oli üks olulisteks tegevusteks päeva jooksul jälgimine, et laps saaks piisavalt toitu, et tal õhtul kõht tühi ei oleks. Ta ei osanud midagi ilmselt kahtlustada (päevaste piimasöömiste kordi oli meil niikuinii alles vaid üks või kaks) ja päev möödus täiesti tavaliselt.

Esimesed ööd läksid rahutult

Õhtul enne magamaminekut tegin veel ühe tummise pudru – ka see läks kaubaks. Magama jäämine oli pigem rahutum kui tavaliselt, aga ta jäi kokkuvõttes päris hästi magama – vist paarkümmend minutit pusis ja siis magas (minu kõrval). Kella 1-2 ajal öösel andsin talle rinda, aga nii, et ma teda minimaalselt toetasin – ehk et ta ei saanud sügavalt piima süües magama jääda.

Esimesed kaks ööd olid rahutumad kui varem (aga parem oli see, et ma sain lihtsalt kõrvalt teda paitada läbi une). Hommikud olid ka väga varajased.

Lihtsalt teadvustasin endale, et see läheb üle, kui uued harjumused omandatud. Ja otseloomulikult läksid need varased ärkamised üle – nüüd üle kuu aja hiljem ärkab ta täiesti mõistlikul ajal kella 8-9 vahel.

Üks kord päevas emmega üks-ühele aeg

Põnniga kohvikus

Kui öistest söötmistest lahti saime, ei muutunud meie päevarutiinis eriti suurt midagi. Kuna ta õues värskes õhus magab, ei olnud meil vaja eraldi ette võtta lõunaunede ümberharjumist. Ka päevased toidukorrad olid enam-vähem paigas ja nii jätkasin lihtsalt jälgimist, et ta päeva jooksul hästi sööks ja kõhu täis saaks.

Pärast õhtusööki andsin talle endiselt rinda – ta sõi pikalt ja mõlemalt poolt. Mina nimetasin seda magustoiduks. Mõni nimetab seda ema läheduse saamise ajaks 🙂 Siiski tundus alati, et ta nõudis pärast seda piimasöömist ikka päris ruttu veel üht sööki.

Kuna väike põnn magab kaisus, siis tegelikult saab ta seda üks-ühele lähedust päris üksjagu ka õhtul magama minnes. Siis silitan ta kõhtu ja teen pai. Nii hakkaski üha rohkem tunduma, et see “magustoidu” söömise aeg on nii palju möllu aeg, et siis tahaks Aastane hoopis suuremate lastega ringi hullata ja tissi peale ta pigem vahepeal nagu pahandas. Tal tulid uued hambad ka, nii et üksjagu valus oli see tema sikutamine ja sakutamine.

Imetamise lõpetamine rahulikult ja loomulikult

Novot, ja siis tuligi kätte see aeg, et ma isegi ei jõudnud mõelda, kas imetamine lõpetada või mitte. Või kuidas lõpetada – kas ühe korraga või natukese haaval. Muidugi natukese haaval oli juba hilja lõpetada, sest ta saigi ühe korra päevas ju 🙂 Palju ta selle ühe korraga ikka piima süüa ja tellida jõuab.

No ja ühel õhtul läks nii, et tüdruk tahtis hirmsasti õhtul pärast õhtusööki õue minna. Panime kiirelt riidesse ja alles õues tuli meelde, et oih, pisikesele põnnile jäi ju piim andmata. Tagasi tuppa ma igatahes enam ei läinud.

Tegin sel korral õhtupudru pisut varem, laps jäi magama täiesti tavapärase rütmiga. Rinnad häda kuidagi ei teinud ja piima täis ei läinud, aga ikka mõtlesin, et annan järgmisel päeval pärast õhtusööki ikka rinda ka. No mis te arvate, kas oli meeles? Ei olnud loomulikult. Järgmisel päeval polnud ka rinnad piima täis kuidagi läinud ja õhtul piimasöömise hetke head nagu ei tulnud.

Sel õhtul kui väike põnn juba magas oli tegelikult korraks natuke kurb olla – kas nüüd niimoodi saigi siis minu pisikese beebi lugu lõpu ja nüüd on mul suur laps? Niimoodi ootamatult, ilma teadliku otsuseta? Ilma minupoolse tahteavalduseta? Samas teistpidi ja positiivselt – kuidagi mõistlikult ja loomulikult tuli see imetamise lõpetamine! Ei mingit ühtpidi või teistpidi halvasti tundmist, kõik läks lihtsalt mingit oma vaikset rahulikku rada pidi.

Piimatoodetega võtame aega

Igatahes – meil on nüüd imetamise teemaga ühel pool 🙂 Rinnapiimaasendajat ta ei saa, tavalist piima ei ole ma talle juua andnud ja hapendatud piimatooteid ei saa ma talle atoopilise dermatiidi pärast anda. Piimatoodetest on tema menüüs rohkelt rammusat piima ja taluvõid pudru sees, aeg-ajalt hapukoor supis ja mõnikord vähesoolast juustu kui seda kodus olema juhtub.

Iga ema tunneb oma last, enda ja lapse piire ning võimalusi. Igal emal on võimalik midagi ette võtta ja midagi muuta, isegi kui see tundub sel hetkel maailma kõige võimatum asi. Tuleb olukorrale lihtsalt mõistuse ja mõistlikkusega läheneda.