Öise imetamise lõpetamine algab otsusest

“Ükskord prahvatab vimm, mis kogunen’d salaja” … Teate seda laulu ju küll? Öise imetamise lõpetamine sai alguse just sellest pikalt ja salaja kogunenud väsimusest ja jõuetusest. Nii ära oli mind ühelt poolt kurnanud üks väike piimapuuk ja teisalt pikalt kestnud haigustehooaeg, millest ühelgi pereliikmel pääsu polnud.

Juba mõnda aega on mu postitused keerelnud haiguste ümber. Gripp oli siin üpris viimane piisk ja paar päeva tagasi läks nii, et väikemees sõi päeval kehvasti. Magama läksin teda sättima imetades nagu ikka. Kas oli tal siis haigusest kehv olla või tegid hoopis hambad liiga, tagantjärele ei teagi. Igatahes ei olnud ta rahul ei ühe ega teise rinna otsas (nagu ööl varemgi) ja kui ma siis vahepeal üritasin korra selga sirutada, toimus lihtsalt sulaselge solvumine, hädakisa ja mis kõik veel. Hakkasime katsetama, mis võiks väikemehele rahu tuua.

Siis kui ühel hetkel saab küll ehk kõik algab otsusest

Otsustasime alustuseks paratsetamooli küünla panna juhuks kui lapsel tõesti ongi valus. See ei aidanud ja nutt jätkus. Mina murdusin muide ka – nuttes kurtsin Jürgenile, et ma lihtsalt ei jaksa enam!

Käisin ja kõndisin keset ööd põnniga mööda korterit ringi ja püüdsin teda kuidagimoodi rahustada. Pakkusin mingeid tuubipüreesid, aga need ei läinud kaubaks. Teate, ma keetsin isegi külmkapivalgel talle putru kell 3 öösel. Ta muidugi ei söönud seda. Lõpuks kella 4 paiku jäi ta magama ainult selleks, et kl 6 jälle jorisema hakata. Siis piisas korraks tissist ja und jätkus pisut veel.

Umbes sel ajal see otsus küpseski – magamajäämine ja rinnapiim on vaja väikse lapse jaoks lõplikult lahutada! Öise imetamise lõpetamine tuleb esimesel võimalusel ette võtta! Kuna Jürgen on siin pika haigusteperioodi lõpul öösiti piisavalt magada saanud, siis tundus, et paremat aega ja energiat lähiajal ei tule.

Esimese õhtu üllatus

Sättisime lapsed õhtul tavapäraselt valmis, pesud ja kreemitamised jne. Loomulikult toimus enne korralikum toidu tankimine ka. Alustuseks õhtusöök, pärast seda elutoas tugitoolis melu keskel istudes rinnapiima sutsakas magustoiduks ja enne une-eelseid protseduure üks pudruring. Läksime põnniga tavapärasel ajal pikali ja igaks juhuks vaatasin kella ka.

Sellega on nii, et nutva või joriseva lapsega koos olles tunduvad minutid tundidepikkused ja juba esimese lapse beebieast alates harjutasin ennast kella vaatama enda rahustamiseks (või loen numbreid tagurpidi 100st 0ni). Et see, mis on tundunud mitukümmend minutit võib tegelikult ju ainult paar minutit päriselus olla. No umbes nagu vetsujärjekorras seistes võib üks minut tundidepikkune aeg tunduda.

Olime poisiga voodis pikali (kaisus magamise ära harjutamine ei ole praeguses plaanis) ja vasaku käega siis hoidsin teda õrnalt kinni nii, et ta kuskile liiga kaugele ära ei läheks. Aeg-ajalt oli vaja teda pikali tagasi panna ja kordasin ikka ja jälle, et nüüd on uneaeg, head ööd jne.

See on pisut sarnases stiilis harjutamine nagu ma tükk aega tagasi Anna Wahlgreni raamatu järgi katsetasin ja millest ma Eesti Pere (end Minu Pere) blogis lähemalt kirjutasin (viide allpool). 20 minutit hiljem laps magas ja seda ilma nutu/hädakisata ja täiesti ilma tissi abita!

Üks kord erand, kaks korda reegel

Öö möödus läbi hägu – kella 1 ajal öösel andsin talle rinnapiima nii, et ma ise istusin ja tema pidi ka istuma, toetasin teda minimaalselt, et ta magama ei jääks. Ma tean, et ma patsutasin ja silitasin last läbi une päris palju ja kuigi ma vaatasin öösel kella ka, siis viimane kord, kui ta enam ei rahunenud oli kell 6:48.

Võtsin eesmärgiks, et voodist välja me enne kella 7’t ei tule, sest see on jälle teistpidi kehv harjumus, mis võib muudkui varasemaks ja varasemaks muutuda. Kui magamajäämine ja unetsüklitest edasiminek toimus rinnapiima abil, oli kella 6:40 ajal hea tiss lapsele suhu pista ja edasi kella 9ni põõnata. Nüüd tuleb siis varem ärgata.

Päev möödus ka päris kenasti – olin valmis lapse varakult esimesse unne panema ja kella 9st paningi ta juba rõdule esimesse unne. Ta magas muide 4 tundi! Eks ta siis tegi seda viimase ööune tsükli magamist tasa. Ärkas ta esimesest unest tavapärasel ajal ja teise unne läks ka nagu varem. Päeva jooksul sõi ja jõi ta täitsa kenasti. Pärast õhtusööki sai rinnapiimatiiru elutoas tugitoolis ja enne pesuprotseduure oli jälle pudrutiir.

Suurematel lastel said raamatud loetud ja kõigil tuli voodissemineku hetk – läksime siis pisipõnniga ka pikali ja jälle 20 minutit ning ta magas. Ilma tissita! Sel korral möödus öö veel rahulikumalt – piima ta sel korral enam öösel ei saanudki. Kella 6:50 ajal ta enam edasi magama ei jäänud ja kl 7 tulime voodist välja hommikusööki valmistama. Öise imetamise lõpetamine läks edukalt!

Harjumuste kujundamine algab otsusest

Loomulikult on veel vara öelda, mis sellest kõigest edasi saab ja kuidas meil see kõik kujunema hakkab. Küll aga on selge, et see rinnaga magamajäämine ja rinna otsas öösel olemine oli harjumus, mitte vajadus. See harjumus muutus lõpuks minu jaoks liiga kurnavaks ja ma tundsin, et ma ei suuda enam ise toimida.

Nagu ma vist sealt Anna Wahlgreni raamatust lugesin, siis üldiselt toimivad igasugused unekoolid/uneravid vm uneharjumuste ümberkujundamised ainult siis, kui lapsevanem on omadega juba nii läbi, et ta enam mitte kuidagi ei jaksa.

Sama mustrit olen ka enda puhul märganud. Kui see viimase piiri viimane piir kätte jõuab ja minu otsus on lõplik ning edasikaebamisele ei kuulu, alles siis suudan ma endas selle energia leida, et sellised suured muutused ellu viia. Nii toimis see juba esimese lapse ajal, teise lapse ajal erinevate teemade puhul ja nüüd siis kolmanda lapsega taasleiutan ratast.

Öise imetamise lõpetamine – kas õige otsus?

Ebakindlus ja negatiivsed mõttemustrid kipuvad ikka esile kerkima ja see tundub väga loomulik elu osa. Mõtlesin korduvalt ja arutasin Jürgeniga, kas on ikka õige, et me nüüd siin keset suurt nohu ja kerget köha lapsele nüüd sellist öist tissivõõrutust teen. Aga mis siis kui see imetamine aitaks tal kiiremini jagu saada sellest haigusest? Aga mis siis kui tal nüüd selle pärast hullemaks läheb? Aga mis siis kui… Ja mis siis kui…

Püüdsin mõttemustrite sabast kinni haarata ja endale sisendada, et mu laps on üle aasta vana ja saab tavatoidust oma toitainete vajadused suuremas osas kaetud. Lähedust saan ma talle pakkuda ka kaisutades ja pai tehes ja süles hoides. Öise imetamise lõpetamine on õige samm. Nii et kui tulevadki mingisugused tagasilöögid, siis tegelen nendega vastavalt vajadustele ja võimalustele. Ma ei saa ja ei tohi kõikide asjade pärast ette muretseda 🙂

Ühesõnaga, ma ei propageeri siin ühtegi unekooli või uneravi või imetamise lõpetamist või midagi muud sellist vaid tahakski jätta siia lõppu kõlama selle mõtte, et iga asi omal ajal või pisut hiljem 🙂 Kui öise imetamise lõpetamine praegusel ajahetkel ei õnnestu, ju siis pole veel õige aeg. Või pole see õige probleem, mida lahendada.

Kui asi puudutab neid kõige mõnusamaid ja toredamaid ja vahvamaid väikseid (või suuremaid) põnne, siis on kõige parem ikka oma sisetundest lähtuda. Kui on õige aeg, küll siis olukord ka laheneb.

Viited:

• Väsitav trall magamise ümber (Eesti Pere blogi, 14.09.17)
• Kuidas meid aitas unekool (Eesti Pere blogi, 14.09.17)
• Kas lapsel lasta kaisus uinuda või mitte? “Helping your child fall asleep may mean listening to your heart, not science“