Eile läks päev natuke hästi ja natuke halvasti nagu ikka, selles pole midagi uut. Hästi läks see, et ma sain ilma suurema kisa-kärata ja intsidentideta õues ära käia ja raamatukoguski saime käidud. Päevase söögiajaga läks ka enam-vähem hästi. Õhtusöögi ajal tekkis meil mõnus arutelu improviseerimise ümber ja mõtlesime, mida teha, et perega koos söömine hästi õnnestuks.
Enne söögitegemiseni jõudmist läks korraks natuke halvasti ka. Kui tahtsin pärastlõunal lastega veelkord õue minna, selgus et väike põnn oli mulle saapasse pissinud 😀 Ma ei hoia teda eriti tihti ilma mähkmeta, sest ta pissibki siis igale poole. No ja eile tekkis siis selline vahejuhtum. Igatahes, õhtusööki valmistama hakates ja külmkappi piiludes valitses peas esialgu täielik tühjus.
Improviseeritud kotletid hakklihast
Õhtusöögiks oli mul sügavkülmast välja võetud kalkunihakkliha (ostan tihti suurema koguse mingit värsket lihakraami poest ja pistan kohe sügavkülma, et oleks järjest võtta kogu aeg ja ei peaks iga päev poes käima). Kotleti mõte oli mul juba mitu aega peas küpsenud ja nüüd siis tuli see ette võtta.
Panin kaussi hakkliha, lisasin riivsaia (mulle meeldib nii, teeb pätsid pehmemaks kuidagi), hmm, mida veel võiks panna? Kapis oli suvikõrvits, riivisin seda natuke sisse. Sibulat loomulikult ka – õige kotlett sisaldab ikka sibulat. Mida veel? Hapukoort on ka kapis – panin paar törtsu. Ja ühe muna ikka ka, sest ainult lihast saab ilma munata teha, aga kui juba köögivilju jms sisse panna, siis muna seob hästi.
Maitseainetest soola, kuivatatud oreganot, kuivatatud basiilikut ja hakitud värsket tilli. Segasin kõik hästi läbi ja praadisin supilusikatäied pätsikesteks. Kui pannitäis oli valmis, puhastasin vahepeal panni nii, et panin keevat vett peale, lükkasin pannilabidaga kõrbenud osa natuke lahti, valasin vedeliku kaussi (tegin hiljem kastet sellest) ja pühkisin paberiga üle.
Väga hea maitsega kotletid tulid (pilti ei jõudnudki teha) – sellised pehmed, maitsekad, meeldisid nii lastele kui täiskasvanutele.
Perega koos söömine – võimalus olulisteks vestlusteks
Istusime siis laua ääres ja arutasime, mida improviseerimine üldse tähendab – nii kokanduses kui mujal eluvaldkondades. Hea oli näiteid tuua muusikamaailmast. Lastele oli hea ja lihtne just nende näidete varal rääkida, kuidas improviseerimisest kasu on ja mida selleks vaja on. Näiteks olen ma vahel olnud natuke mures, et Seitsmesel ei tule ise omast peast vaba mäng Legodega hästi välja – on seegi ju omamoodi uute asjade väljamõtlemise oskus, mida seal vaja on.
Rääkisime sellest, milleks on vaja midagi juhendi (retseptid, jazzistandardid, klassikaline muusika, jne) järgi palju-palju kordi teha ja kuidas siis ühel hetkel on võimalik ise midagi uut leiutada. Isegi kui see vahel metsa läheb (mul on näiteks mõnikord tulnud kotletid ka sellise imeliku maitsega või ei küpse hästi või juhtub midagi muud), siis see on ka õppimise kogemus ja edaspidiseks väga vajalik.
Vot, sellised igapäevased arutelud oskuste ja tegutsemiste üle saavad õhtusöögilauas juhtuda kui segajaid võimalikult vähe on 🙂 Ja lastel ongi huvitav laua ääres istuda ja süüa ja kuulata ja vestluses osaleda. Meil õnnestub perega koos söömine juba päris hästi, sest järgime mõningaid aja jooksul kujunenud põhimõtteid.
Süüa või mitte süüa, selles on küsimus
Õhtusöögiks on meil alati ja eranditult kaks valikut – süüa või mitte süüa! Kui ma pole just midagi väga erilist eksperimenteerinud, siis on ainult üks õhtusöök ja hiljem mingit võileiva või muu söögi söömist ei toimu. Kui sööki jääb lauale järele ja lastel on pärast magustoidu söömist veel kõht tühi, võivad nad õhtusöögi jääke süüa. Kui nad seda ei taha, pole järelikult kõht tühi! See argument toimib meie laste puhul peaaegu alati.
Püüan toitude tegemisel arvesse võtta, millised on meie pereliikmete piirangud (nt pisikesel põnnil on atoopiline dermatiit) ja soovid. Seetõttu on üliharvad need juhused, kui meil õhtusöögiks mitu erinevat toitu on. Kui ma pole lapsi harjutanud sellega, et ma igaühe soovide järgi erinevad toidud samaks söögikorraks pakun, siis ei oska nad seda ka minult nõuda.
Maitsma peab korraliku ampsu – vahel võib esmapilgul tunduda, et ei meeldi, aga maitse meeldib väga. Kui ei meeldi, peab põhjendama, mis ei meeldi. Vastusest “ma ei tea või iuu” ei piisa. Olen korduvalt pidanud ka lastele meenutama, et ma olen vaeva näinud ja söögi lauale valmistanud, nii et mingit lollitamist või söögi mitte austamist ma ei kannata.
Kui söögi sees midagi ei meeldi, tuleb see oma taldriku servale tõsta. Sellega maadleme veel palju. Alati tahetakse laua peale tõsta, et oleks taldrikult silma alt ära.
Kokkuleppeid on teisigi
Söögitegemise ja söögilaua ääres toimuvate vestlustega seoses tulid mulle meelde veel mõned meie pere ühised kokkulepped:
- Söömise ajal on ekraanivaba aeg, see tähendab, et telekast ei tule multikaid, uudiseid vms. Telefonide koht on eemal riiulil või teises toas. Meil on söögilaud elutoas ja seepärast on see õhtusöögiaeg ja telekas teema.
- Kõik pereliikmed söövad laua ääres, ka väike ligi aastane istub söögi ajal laua ääres isegi kui ta on pool tundi varem juba söönud. Siis saab ta pihku kurgiviilud või pakun laual olevatest toitudest midagi maitsmiseks.
- Kui mul on meeles ja tuju vastav, siis proovin lapsi söögitegemisse kaasata. Alati mul seda kannatust pole ja söögitegemise ajal on ekraanid (tahvel, telekas) lubatud.
- Maadleme veel sellega, et mingeid marju või snäkke kiputakse ikka diivanil sööma või siis Kolmesel on komme minna aknalaua äärde diivaniservale istuma ja sööma. Seda peab neile pidevalt meelde tuletama, et ka vahepalade söömine toimub laua ääres. Vahel võivad nad õuna või porgandit diivani ees põrandal istudes nosida.
- Püüame järgida ka seda, et kui laua äärest püsti tõustakse, siis küsime, kas söögiga on kõik. Samas, kuna me peame köögist käima toomas mingeid asju, siis käime ju justkui meie ka pidevalt laua äärest eemal. Olen nüüd üritanud teha nii, et mõelda ette, mis kõik laua peal olemas võiks olla, et ei peaks köögist midagi juurde tooma. Väike nimekiri on kogu aeg mõttes ühesõnaga.
Neid asju on hästi palju, mida pidevalt järgida, aga kui neil on mingi sügavam ja laiem põhjus, miks midagi nii teha, on seda meil endil ka lihtsam järgida. Sellepärast on meil ka pigem ühised kokkulepped, mitte reeglid. Tuimalt sadu reegleid järgides läheks ma vist ise kõige rohkem hulluks.
Samas, need ühise söögiaja kokkulepped on natuke muutumises ka. Lapsed kasvavad suuremaks, saavad jälle natuke rohkemast aru ja meie nõudmised lähevad konkreetsemaks. Võtame sammhaaval ja lisame kokkuleppeid jooksvalt. Üldised põhimõtted jäävad ikka ja alati samaks – perega koos söömine on meie jaoks tähtis ja selle õnnestumisesse peavad panustama kõik pereliikmed.
+++++
Millised kokkulepped või reeglid teie peres ühise söögiaja õnnestumiseks kehtivad?
