Eile oli täitsa viisakas päev. Natuke läks hästi natuke halvasti ka. Näiteks õnnestus mul üle pika aja esikut koristada, sain lastega lõunapaiku õues käia, ühe masinatäie pesu pesta ja isegi põrandat lasti mitu korda pühkida. Suureks abiks on kui lastel sõbrad külas või sõpradega õues hullata saavad.
Halvasti läks aga see, et mul ei õnnestunud 2018 aasta kalendri tegemisega jätkata ja tundub, et Karl jäi 11 päeva pärast viimast antibiootikumikuuri uuesti haigeks (nohu, hääl kähe jne). Lisaks tundub, et vist üks hammas võib varsti lõikuma hakata. Emb kumb, kas silmahammas või purihammas.
Sellest ma põgusalt juba kuskil kirjutasin, et mind aitavad laste haiguste puhul tegevuste nimekirjad köögis kapiuksel. Nii ei pea mul kogu aeg kuklas tiksuma, et mis ma nüüd kellegi heaks tegema pidingi. Kahjuks ei aita see muidugi kaasa sellele, et näiteks väike põnn ilma kisamiseta auru laseks teha.
Väiksed ja suured abilised
Sellistel päevadel, kui Jürgen pikemalt õhtul ära on, saab mu päev täiesti teise hingamise, kui lastel mõned sõbrad seltsiks võtta on. Kas on siis mõni sõber külla tulemas või õnnestub näiteks Seitsmesel mõnel oma sõbral külas käia. Siis jäävad ära laste omavahelised kisklemised ja neil jagub tegemisi ka ilma ekraanita.
Ka meie Kolmesel tuli sel nädalal esimest korda kurbus peale, et temal pole sõpra, kellel külas käia. Ta nõudis ja jauras ühel õhtul umbes tund aega, et mismõttes ta ei saa alt naabrile külla minna. Lasteaias ei ole ta nüüd poolest detsembrist saati käinud, et kodust viirushaiguste fooni madalamal hoida.
Seda toredam oli see, kui koolilapsest naabritüdruk meiega postkontorisse kaasa jalutada soovis ja nad Kolmesega kultuurimaja pargis ka natuke ringi joosta said.
Sõbrad külas aka “lastevahetus”
Olles hiljuti lugenud raamatut “Ükski pere pole saar“, vaatan sellele “lastevahetamisele” hoopis teise pilguga.
Suur tänu kõikidele lastevanematele (ja täiskasvanutele), kes te lasete oma lastel külla minna ja kes te lubate teisi lapsi enda juurde mängima. Sellest on tohutult abi 🙂
