Juba päris mitmendat päeva ärritusin ma väikse, aga väga tüütu asja peale. Õigemini, isegi mitte mitmendat päeva, aga juba vist mõned nädalad – sellest Karli tuulerõugete põdemisest saati. Mingil veidral põhjusel hakkas Karl hirmsasti vastu hommikusele magamaminekule kella 10 ajal. Muudkui jauras ja jorises ja ei lasknud riidesse panna. Kui eelmistel päevadel olen ise jalutama läinud ja Karl siis liikuvas kärus ikkagi magama on jäänud, pole ma sellest suurt numbrit teinud. Täna aga, kui mul selleks Karli esimeseks uneks muud plaanid tehtud olid ja tahtsin teda rõdule panna, ei läinud see kuidagi õnneks. No ei uinunud! Ja seda last ei taha ma nii õpetada, et teda rõdul sügavalt magama jäämiseni kiigutan.
No ja millele ma siis pisut aega kulutasin, et oma viha lahutada samal ajal kui riidest lahtivõetud mutukas tube mööda tuustis? Otsisin loomulikult välja oma abimehe juba esimese lapse beebieast alates – Tizzy Hall “Päästke meie uni” raamatu.
Kunagi ammu lugesin ma selle täiesti kaanest kaaneni läbi ja olin hämmingus! Kas päriselt ongi võimalik nii, et panen lapse voodisse (või kärusse) ja ta jääb ise ilma suurema kisata magama? Ei olnud, vähemalt ei olnud see raamat see, mis oleks mulle teadmised ja soovitused andnud selle jaoks. Nüüd Karliga jõudsin Anna Wahlgreni raamatuni, aga sellest ei taha ma praegu siin rääkida 🙂
Igatahes – mingil eriskummalisel põhjusel on minu laste puhul need Tizzy Halli raamatus toodud päevakavad (va õhtune magamaminek) toiminud! Ka varasemalt kui eelmistel lastel tekkisid magamaminekutega mingid jamad, siis tuli see raamat meelde ja vaatasin järele, et ohhoo, laps ongi uue unegraafiku vanusesse kuidagi saabunud ootamatult.
Sealt sain selguse, et 9-kuuse lapse esimese une aeg võiks olla umbes 2,5h pärast ärkamist. Võtan sealt arvesse nii une- ja söögiaegade umbkaudseid vahesid kui ka seda, mis kellast mu laps ärkab. Talveajal onmeie lastel tavaline unerütm kella 8 paiku ärkamise järgi (raamatus on soovituslik algusaeg kl 7). Ja nii ma siis kell 10:30 Karli riidesse paningi (ja ei olnud suurt vastuhakkamise kisa) ja viisin ta kärusse ja ta jäi seal ise ilma käru liigutamata magama. Oo, väiksed võidud!
Mulle meeldivad visuaalsed meeldetuletused ja kirjutasin/joonistasin omale külmkapi peale sellise meeldetuletuse:
Me ei ole väga täpsed minuti pealt kellaaegade järgijad, aga see annab mulle orientiiri, millega arvestada. Ehk et kui laps kella 9st pudru söömise ajal haigutab, ei tähenda see veel seda, et peaksin ta kohe magama panema 🙂 See lõpeks lihtsalt minu ja lapse närvide proovilepanekuga.
Raamatus on toodud ka üle aastase lapse päevakavad, aga need on ka sellised orientiirid pigem – autor ise kirjutab ka, et iga laps on erinev ja tuleb arvesse võtta konkreetset last. Ühesõnaga, meie lastel on need kavad abiks olnud 🙂
