Ma isegi ei tea täna, kust alustada. Vahepeal on nii palju igasuguseid asju juhtunud ja arvuti pole kunagi nii pikalt lahti olnud, et ma mingit postitust kirjutama tuleks. See on see, kui eesmärgid ja sihid uduseks lähevad vahepeal, sest midagi muud tuli asemele. Täna jagan Jürgeniga käidud reisi muljeid – Austraalia puhkusereis.
Igaks juhuks vaatasin järele, millest ma üldse eelmistel kordadel kirjutasin – ahjaa jalasõbralikest lastejalatsitest, kiusamise teemalisest raamatust Popi ja Londoni reisist ning koolivaheajast lastega. Vahepeal on suure hooga juba järgminegi reis ja järgmine koolivaheaegki mööda läinud.
Kas minna või mitte minna?
Ma täpselt ei mäletagi enam, millal Jürgen mulle mainis, et tal on aprillis Austraaliasse konverentsile minek. Neli aastat tagasi, 2014. aasta märtsis, toimus sama sihtrühma konverents Jaapanis Okinawal ja mul õnnestus seal temaga kaasas käia. Ka sel korral tundusid asjad sedapidi kulgevat, et mul lubatakse sinna kaasa minna kui vaid lapsed hoitud saaksid. Nii pikka reisi lastega ma kindlasti ette võtta poleks tahtnud.
Läkski õnneks – saime kuupäevad paika, minu ema lapsi hoidma (ja meie abiline käis ka toetamas) ja siis avastasin, et nüüd peame ju ise kõik reisiplaanid tegema (peale hotelli, mis oli Jürgeni töökoha poolt korraldatud). Huh. Hea, et Maarja oma soovitustega mulle abiks oli.
Lennupiletide valikut aitas teha Momondo, enne ja pärast konverentsi vajaliku majutuse osas konsulteerisin Airbnb-ga, auto saime valitud HolidayAutos lehelt ja tegevuste osas kammisin peamiselt mina läbi terve hulga veebilehti. Midagi väga keerulist kokkuvõttes ei olnud, lihtsalt kõik see võttis päris palju aega ja energiat. Suur respekt nende kõigi suhtes, kes selliseid reisiplaane tihedamini teevad ja mõistan ka kõiki teid, kes te eelistate reisibüroost paketi valida! 🙂
Kus on teie viisa?
Olime kõik toredasti ette valmistanud, sobivad adapterid ja juhtmed ostnud, passid välja otsinud, mõistlikus koguses kõik vajalikud asjad ära pakkinud ja tunnikese pikutanud ning õigeks ajaks lennujaama jõudnud.
Siis läksime check-in letti ja neiu küsib suurte silmadega – kus on teie viisa? Me keeldusime muide uskumast, et Austraaliasse minekuks viisat vaja on. Vahet pole, et see on teisel pool maakera, miks sinna viisat vaja peaks olema?! Igatahes, lõpuks me ikkagi leppisime sellega, et ilma viisata meid kuskile ei lasta.
Tegime siis kiirelt esimesel ettejuhtuval lehel viisataotlused ära, maksime selle eest üksjagu dollareid ja hakkasime kahtlema, ega see kõik äkki mingi scam pole. Sest igal pool ju kirjutati, et see peaks tasuta olema… Kuna topelt ei kärise, tegime ametlikul lehel ka taotlused ära. Mulle tuli esimesena vastus sellelt kahtlaselt lehelt ja Jürgenile tuli esimesena vastus ametlikult lehelt.
Hiljem rahulikult vaadates saime siiski aru, et ka see tasuline leht oli ikkagi legitiimne koht – nemad pakuvad teenust, et inimesed kiiremini asjad tehtud saaksid. Ja küsivad selle eest ka tasu. Hüva, lennujaamast lasti meid ikka edasi lennuki peale, jeei!
Kopenhaageni lennujaamas Doha lendu oodates vaatasin, et paljud inimesed käivad mingist värava juures olevast check-in letist midagi küsimas. Palju polnud enam lennuni aega jäänud kui ma mõtlesin, et igaks juhuks ikka lähen vaatan ka, mida seal räägitakse. Selgus, et nad kontrollivad ka viisasid ja meie passidega läks neil päris kaua aega kokkuvõttes. Helistasid kuskile ja seal läks aega. Jürgenil on ju täpitähed nimes ja kui siis veel eesnimi perenimi vahetusse aetakse – nalja saab. Meid lasti ikka lennuki peale õnneks!
Lõpuks ometi Melbourne
Esimene lend oli u 6,5h pikk ja see oli päris täis. Istusime keskmises reas ja see oli päris tüütu.
Doha Melbourne lend oli u 13h pikk ja see ei olnud eriti täis, mis tähendas, et mul õnnestus ennast isegi kõverasse pikali keerata. Eks see muidugi väsitav kõik oli, aga saime kuidagimoodi hakkama.
Melbourne-i jõudes pidime ära hävitama Eestist kaasa toodud vorstisnäkid ja puuviljad – pirnid-banaanid. Pirnid aitasid muideks kenasti terve pika kokku 25h 3 erineva lennuga seiklemise ajal seedimise korras hoida. Siis otsisime üles oma rendiauto ja sõitsime esimesse ööbimispaika, mis asus u 10 min autosõidu kaugusel lennujaamast. Pärast pikka istumist oli väga mõnus paarkümmend minutit kõndida, et kohalikus toidupoes õhtu- ja hommikusöögi materjale varumas käia.
Hommikul jutustas Jürgen pisut host-iga ja selgus, et ta on pärit Rootsist, nii oli ta üllatus suur, et eestlased ööbimas käisid 🙂 Igatahes alustasime pärast hommikusööki teekonda Great Ocean Roadi poole.
Rendiauto – kõik asjad mahtusid ilusti ära
Great Ocean Road – Port Campbell
Esimene ööbimispaik oli Port Campbellis. See on üks väike sadamalinn, mida ümbritsevad imelised ookeanivaated. Nägime ära Port Campbelli scenic lookout-i (linnake oli kui peopesal), The Grotto, London Bridge ja The Arch. Ööbimispaigas oli kohutavalt külm ja hommikune duši all ei tundunud küll kuigi sümpaatne ja saime seega üpris varakult liikuma.
Port Campbell Scenic Lookout
Great Ocean Road – The Grotto
Great Ocean Road – The London Bridge
Great Ocean Road – The Arch
Järgmisel hommikul käisime veel Port Campbell sadamakaid vaatamas ja jalutasime niisama veidi ringi ja liikusime edasi Apollo Bay poole.
Port Campbell sadamakai
Nii jäi meile esimesena teele Loch Ard Gorge, kus me päris pikalt aega veetsime – vahepeal paistis päike ja väga mõnus ilm oli. Peaaegu oleks varbad märjaks saanud, aga ma ronisin ühe kõrge lahmaka kivi otsa.
Loch Ard Gorge
Meil läks seal päris kaua aega, sest vaatamist oli üksjagu – Island Arch lookout, Tom and Eva lookout, The Razorback, The Blowhole, Sherbrook River. Vapustavalt ilusat loodust saime seal näha!
Sherbrook river
Lõunapausiks läksime tagasi Port Campbelli ja siis sõitsime uuesti Apollo Bay poole. Teele jäid veel 12 apostlit ja Gibson steps.
Õhtuks jõudsime ööbimispaika Apollo Bays.
Great Ocean Road – Otway rahvuspark
Eelmised päevad said sisustatud ookeani vaadetega ja nüüd oli aeg õige pisut sisemaale liikuda – võtsime suuna Otway Treetop keskusesse, et vaadata üle üks korralik vihmamets. Taimi ja puid oli võimalik vaadata 47 meetri kõrgusel 600m pikkusel teel. Uskumatu, et sellel kõrgusel tundusid puud nagu meil metsas, st sellelt 47 meetri kõrguselt läks umbes teist samapalju puude latvadeni veel. Müstika, milline loodus.
Otway treetop – kohalikud käsitöömeistrid tegid puudele sellised “kaunistused”
Mööda sellist teed 47 meetri kõrguseni
Sõime lõunat ja jätkasime teed järgmiste sihtkohtadeni – Little Aire Falls kosk ja Triplet Falls kosk. Tegelikult ei olnud esimese sihtkohani tee kuigi pikk – kokkuvõttes 2,5 km edasi-tagasi. See tundus aga millegipärast palju pikem. Pidev küngastest üles-alla kõndimine, mingid veidrate vahedega astmed jne – see oli ausaltöeldes päris väsitav. Samas oli sihtpunkt väga ilus ja mingil põhjusel läks ka tagasitee palju kiiremini.
Little Aire Falls
Teise koseni nii pikka maad vist ei olnudki. Ilus oli igaljuhul kogu aeg 🙂 Ahjaa, vihmametsale omaselt tilkus päev otsa taevast või puude otsast midagi alla.
Triplet Falls
Tagasiteel Apollo Baysse käisime vaatasime ära veel koha The Redwoods – kaugelt ei saanudki nagu aru, et see väike metsatukk midagi väga erilist on. Kui ma sinna puude alla jõudsin, siis oli tunne nagu oleks kuskile kirikusse jõudnud. Ei, las ma täpsustan, nagu katedraali oleks läinud. Need puud on lihtsalt nii uskumatult võimsad.
The Redwoods – võimsad sekvoiad
Me ei tahtnud mingil juhul pimeda peale jääda, sest see väike 12 km metsavahetee Otway Treetopist suurema teeni oli ausaltöeldes päris hirmutav. Nii jõudsime veel kiirelt ära vaadata ühe üpris tee ääres oleva kose Hopetoun Falls ja alustasime seda vahvat teekonda tagasi Apollo Baysse.
Seiklused jätkuvad…
Järgmisel korral saate lugeda:
- mida me Cape Otwayl ei näinud,
- kuidas ma arvasin, et keegi on oma kalipso ära kaotanud mere ääres ja mis see tegelikult oli
- kuidas Great Ocean Roadi ohutumaks muudetakse
- miks meid hotelli ei tahetud registreerida
- mida ja keda me Melbourne-is nägime
- kuidas me reisist ära väsisime ja miks rendiauto vastuvõtja meie autot vastu võttes väga imestunud oli
Ahjaa, kui teil on mõni küsimus stiilis “kas te seda ka nägite” või “kas te seal ka käisite”, siis andke julgelt märku, vastan neile ehk järgmisel korral. Väga detailselt ma siia kirja niikuinii panna ei oska 🙂 Iga konkreetse koha kohta oskaks kindlasti midagi pikemalt rääkida ja pilte on tõesti keeruline igast olukorrast üks välja valida.
Järgmise korrani 🙂
