Laste ekraaniaeg

Vahel tundub, et ma täiega mõtlen siin üle, kuidas ja kui palju mu Seitsmene ekraane vaatab ja kasutab. No et kuidas ma ikka nii konservatiivne olen ja kuidas ma nüüd ikka lapsele keelan siis seda, mida ta kõige rohkem ihaldab. No ja millest ta siis sõpradega omavahel rääkida saab, kui ta Robloxi, Growtopiat, Clash of Clansi või Drive Ahead’i ei mängi (jah, ma ikka üritan meelde jätta, mis mänge ta mängib ja olen isegi neid google abiga otsinud, et uurida, mida vanemad neist mängudest teadma peaksid).

Iga päev käib üks kella jälgimine ja ootamine, et millal ometi see kell nii palju saab, et tahvlisse lubatakse. Ja kogu aeg käib üks teistele meie maja lastele külla mangumine, sest seal ilmselt lubatakse oluliselt rohkem ekraane kasutada kui meil kodus.

Meil on mingid oma põhimõtted aja jooksul kujunenud, aga peame reegleid pidevalt ümber tegema, sest see mis mõne aja toimis, ei pruugi nädala pärast jälle toimida.

Laste ekraaniaeg

Kellel on probleem? Kes vastutab?

Arusaadavalt on kõige suurem probleem praegu see, et mina olen häiritud lapse käitumisest, kui ta on ekraanide lummuses liiga pikalt olnud. Ma ei hakka neid artikleid hetkel isegi siia viitama, mis selgitavad, mis laste (ja ka täiskasvanute) kehade ja ajudega juhtub, kui füüsiliselt neid ekraane vaadata ja neid erinevaid nutimänge mängida.

Minul on probleem, kui laps tuleb külast koju ja ekraanide tõttu tuletab tühi kõht ennast nii meelde, et laps kõigepealt röögib 15-30 minutit erinevate asjade üle, mis muidu probleemiks pole. Ja alles siis suudab sellest välja tulla ja tavapäraselt edasi toimida.

Minul on probleem, et see mind häirib kui laps on saanud mõne aja jooksul pikemalt ekraaniaega kasutada ja siis ilma ekraanita iga 5 minuti järel vingub ja jaurab kuidas nii kohutavalt igav on.

Lõpuks on see aga minu kui lapsevanema vastutus, et minu lapsest täisväärtuslik ühiskonna liige kasvaks, kes suudab sotsiaalseid sidemeid luua päris maailmas, mitte kuskil nutimaailmas. Kes saab aru sellest, et sõpradega koos päriselus mängides tekivad suhted kogu eluks, mitte nutimaailmas iga natukese aja tagant mõnd uut mängu mängides üksikuid katkendlikke suhteid tekitades. 

Selleks, et midagi muutuks, tuleb võtta vastu otsus ja midagi muuta. Nii me siis katsetame siin erinevaid lahendusi

Lahenduste otsingul

Mõned meie põhimõtted:

• Süüakse laua taga ja lõunasöögi/õhtusöögi söömise ajal on televiisor kinni ja nutiseadmed (ja tegelikult ka raamatud, ajakirjad jms) kinni ja laualt ära. Kehtib selle hetkeni kuni viimane on lõpetanud.
• Nädala sees on televiisori ekraaniaeg kuni kella 9ni, nädalavahetusel kella 10-10:30ni. Kolmene vaatab vahel päeval kaks osa Põrsas Peppat (ta rohkem ei viitsi telekat vaadata). Õhtune teleka vaatamise ajaaken on u kl 17st kuni õhtusöögini.
• Tahvli ekraaniaega on Seitsmesel pool tundi päevas, Kolmesel 15 minutit päevas. Läbi kogemuse oleme aru saanud, et pikema aja jooksul ei suuda nad enam sellest välja tulla. Selleks ajaks paneme taimeriga meeldetuletuse, et ka mul oleks meeles neilt seade ära korjata. Ise oma kätega peavad kinni panema ja katsetame “silla ehitamise” nippi, mille sain siit “How to end screen time without a struggle“. Toimib 9/10 juhtudest. Mina teen seda teadlikumalt kui Jürgen.
• Nutitelefone meie lastel pole, nii et selles osas neile reegleid pole. Tegelikult on ikka – lapsed meie telefonidega ei mängi ega näpi. Võib-olla üksikud korrad kuskil väga kriitilises olukorras, aga jah, need on töövahendid ja pole mängimiseks. Seda oleme üritanud Jürgeniga jälgida, et lastetuppa telefone kaasa ei võta.
• Arvutiekraani osas olid enne tahvlit sarnased reeglid nagu tahvliga (pool tundi päevas lastele), nüüd kasutame arvutit mina ja Jürgen, et oma asju teha (blogipostitused, meilide kirjutamised, Facebook-is käimised jne).
• Ekraaniaega piirame jooksvalt – näiteks juhul kui lapsed ei ole näiteks õues käinud või on toa sassi keeranud ja ära ei korista, siis ekraaniaega ei tule.
• Ekraaniaega ei saa preemiaks millegi eest juurde – premeerimise osas tahan niikuinii pikemalt mingi hetk kirjutada.

Kõik on ju mustvalgelt ilus ja kena, aga päriselus on see paras peavalu. Sest juhtub näiteks nii, et Seitsmene käib pärastlõunal mitu tundi sõbral külas, kus nad põhimõtteliselt lihtsalt vahetavad ekraane, mille ees nad passivad, ja siis tuleb ta koju ja küsib oma tahvliaega. Või siis juhtub nii, et ta kella 17st kasutab pool tundi ekraaniaega ära ja läheb siis sellisele sõbrale külla, kus tegeletakse arvutimängude ja nutiseadmetega. Või juhtub nii, et laps tahab hoopis midagi LEGOdest juhendi järgi ehitada või olemasolevat asja programmeerida, aga seda saab tea vaid arvutis või tahvlis.

Aastavahetusel LEGO Boosti ehitamas Seitsmesega

Ekraanikeeld

Paratamatult on see ekraaniaeg kasutusel ka piitsa ja präänikuna, kuigi nüüd oleme teadlikult püüdnud seda osa vähendada. Kui ikka käitumine on väga halb (jaa, seal taga on alati mingid muud teemad), siis oleme ekraaniajale ka keelu peale pannud.

Ühe korra juhtus nii, et laps oli mitu päeva endast väljas, sest mitu aastat vanem sõber käskis mingit mängu tahvlis mängida ja mingeid punkte koguda, aga Seitsmesel oli ekraaniaeg kasutatud mitmeks päevaks. See kõik viis ta nii endast välja, see vanem poiss muudkui pressis ja mingi hetk ütles meie laps ise, et hea küll, teeme siis kuu lõpuni ekraanikeelu. Ta mõni hetk hiljem üritas seda küll uuesti ümber lükata, aga olime otsuse juba vastu võtnud.

Kui mina olin haige ja lapsed olid tõbised, siis püüdsin teadlikult jälgida, et ma ei kasutaks ekraaniaega liiga palju endale puhkehetke saamiseks. Sest harjumused on kerged tekkima ja hiljem on neid veel raskem võõrutada. Kui ekraaniaeg on päeva jooksul liiga pikk, paistab see selgelt välja, et laps ei oska enam ise uusi mänge välja mõelda, või niisama rahulikult millegagi tegeleda. Kogu aeg käib kellavaatamine ja ainus tegevus mitme tunni jooksul ongi ootamine.

Olen Seitsmesele püüdnud selgitada aja tajumise vahet. Lihtne näide on see, et kui ta on pool tundi arvutimängu mänginud, on tal tunne nagu see oleks vaid paar minutit kestnud. Kui ta peaks aga suure pissihädaga wc järjekorras 2 minutit ootama, tundub see hiiglama pika ajana. Või kui ta peaks pool tundi näiteks mingit mitte meelepärast tegevust tegema, või kasvõi ekraaniaega ootama, siis tundub see aeg samuti väga pikk.

Kuidas edasi?

Ehk et kui nüüd mõelda nende mitmete tahkude peale – õppe suunitlusega, meelelahutuslik vms ja teiselt poolt füüsiline pool – söömine ununeb ära, ühe koha peal paigal istumine, muutused ajus jne, siis on kogu see teema nii hirmutav, et tahaks täiesti kõik ekraanid ära keelata. Igal pool ja igal ajal.

Võib-olla oleme selle lihtsalt enda jaoks liiga keeruliseks mõelnud, ma ei tea. Mõtleme ja katsetame ja kui ei toimi – muudame midagi ja proovime uuesti.

Mis põhimõtted teil ekraaniajaga seoses on (kui kaua, kui pikalt, mille eest)? Mis teil töötab ja mida olete katsetanud, mis ei toimi? Kuidas selle süütundega hakkama saada, et ma rikun oma lapse elu ära, kui ma ei luba ekraane ja kui ma luban ekraaniaega? Kuidas reguleerida ekraaniaega kui laps on sõpradega koos?