Lapsehoidja-koduabiline – ootused ja otsingud

Lapsehoidja-koduabiline on minu soovide nimekirjas pea 8 aastat lapsevanemaks olemise aja jooksul juba päris palju kordi olnud. Küll oli vaja lõputööd kirjutada ja siis oli vaja tööle tagasi minnes kedagi, kes haiguste ajal lapse või lastega oleks. Siis oleks tahtnud kedagi, kes tuleks ja lihtsalt suhtleks minuga. Ja jälle kedagi, kes tööle mineku ajal last või lapsi hoiaks ja siis jälle kedagi lihtsalt aeg-ajalt seltsi.

Kuna see teema on nii palju kordi siin aktuaalne olnud, siis alustuseks saavad kirja mõned ajaloolised hetked ja siis kirjutan pisut pikemalt sellest, kuidas lapsehoidja-koduabiline seekord teemaks tuli ja kuidas ma otsingutega tegelesin. Kui kõige lõppu jõuad, siis ehk saad teada ka, kuidas seekord läks 🙂

Esimene laps – ma ei jaksa kodus olla enam

Selle ajani, kuni esimene laps sai umbes 10-kuuseks, oli elu päris põnev. Planeerisime pulma ja suhtlesin üksjagu kooliaegsete sõpradega. Igal juhul oli mul siis juba/alles/ikka veel mingi kool pooleli ja kui septembrikuu kätte jõudis, oli mul ainult lapsega kodus olemisest üpris kõrini. Samas tööle tagasi ka ei tahtnud minna veel, sest siis oleks pidanud 1-aasta vanusele lapsele hakkama mingit hoidu või täisajaga kodust hoidjat otsima.

Suhtlesin inimestega, mainisin oma muret ja mind tuli olukorrast välja aitama üks sõbranna, kes naaberriigist just siia oli kolinud. Kuna ta Eestis tööl ei käinud ja vajas eesti keele praktikat, saime üksteisele vastastikku kasulikud olla.

Kaks korda nädalas umbes 3 tundi korraga jäi ta meie Esimesega koju – mängis natuke, andis mingi söögi ja ilmselt tegi laps ka sel ajal mingi uinaku, kärus muidugi 😀 Vahel oli nii, et ma eriti kuskile ei jõudnudki, sest enamuse ajast lobisesime ja ajasime omavahel juttu. Mõnikord käisin TTÜ-s Jürgeniga lõunat söömas “lõputöö kirjutamise” vahele või asemel.

Sest olgem ausad, saades selle pisikese paar tundi vabadust, polnud mul mitte mingit isu mingit lõputööd kirjutada. Pealegi, kes teab see teab, et kui tegutsemiseks on ette nähtud kolm tundi, millest pool tundi vähemalt kulub transpordile, siis oleks vaja teemasse sisse elada ja kui teema on natuke segane, siis on seegi keeruline. No ja siis on vaja juba koju tagasi liikuda.

Tööle tagasi

Nii läks kõik rahulikult kuni jõuludeni ja siis tekkis tal mingi tööots ja meie teed läksid lapsehoidmise teemade osas lahku. Uurisin alt naabrilt tema plaane, aga needki olid pisut segased.

Pärast aastavahetust tuli juba kerge igatsus tööle tagasi minekuks, sest mu töökaaslased olid lihtsalt nii toredad 🙂 Otsisin erinevaid lastehoidusid, sest täisajaga lapsehoidjat poleks me mingil juhul lubada saanud. Valisin välja Lastekaitseliidu lastehoiu Kadaka pst. See meile lõpuks ikkagi ei klappinud ja otsustasime veel ringi vaadata.

Mõnda aega ta ikkagi käis seal ja siis vahetasime hoiu ühe TTÜ lähedal olnud hoiu vastu. See oli hästi armas väike hoid, lapsi oli vähe, nad käisid iga päev mitu korda treppidest üles-alla ja ümberkaudsetes kohtades mängimas. See oli väga tore hoid! Kui laps sai oktoobris 3-aastaseks selgus uuel aastal, et ta saab lasteaia koha juba veebruarist alates.

Lasteaiaga harjumine läks üle kivide ja kändude. Haiguste ajal oli kõige suuremaks abiliseks kuue lapse (kellest 5 juba teismeeas või vanemad) ema, alt naaber, kes oli oma pesamunaga kodune 🙂

Teine laps – minu küljes kinni

Siis sündis meie plikatirts, kes kohe esimesest hetkest oli täiesti kärts-mürts ja minu küljes kinni. Elasime selle esimese aasta üle ja siis hakkasid vaikselt jälle töömõtted tekkima. Mõtlesime seekord, et last me lastehoidu nii varakult ei panegi ja otsime muid lahendusi. Õnneks sattus just nii olema, et alt naabri üks lapselastest oli ka umbes sama vana ja ta oligi kodune.

Tööle läksin umbes veebruarist kui laps oli 1a 4k, sest üks suurem projekt oli just algamas. Mul oli päris palju kasutamata puhkusepäevi, mille arvelt sain teha 4-päevaseid töönädalaid täisnädalate asemel. Lisaks võimalus aeg-ajalt kodus töötada ja saime kuidagi hästi hakkama.

Sügisest harjutasime teda Väike Päike Mustamäe lasteklubisse ehk Aatomiku lastehoidu. See meeldis mulle väga – nende suhtumine oli väga tore, lastel oli seal hea ja see klappis meile kuidagi hästi. Neil oli näiteks selline põhimõte, et lapse juurest minema ei tohi hiilida. Tuleb öelda nii, et laps selle ära registreerib, et ma lähen nüüd ära ja tulen tagasi. Nemad tegelesid seejärel laste emotsioonidega.

Siis jäin ma kolmanda lapsega koju ja tüdruk oleks pidanud minema suurde lasteaeda.

Kolmanda lapsega kodus

Nii ma siis olin – vanim laps käis lasteaias niivõrd-kuivõrd tervis lubas ja me temaga hommikul jaurata viitsisime. Vahepeal ei tahtnud ta üldse minna, aga siis tuli suur huvi teistega mängida ja saime jälle ree peale tagasi. Tüdrukut ei õnnestunud kuidagi pärast sügisesi haiguste laineid lasteaeda harjutada.

Meie kolmas põnn oli päris palju üpris rasketes ülemiste hingamisteede haigustes. See tähendas, et mina ei saanud kuskile teiste inimestega suhtlema ja see tähendas suures pildis ka seda, et me eriti kedagi külla kutsuda ka ei saanud. Lisaks Jürgeni pikad tööpäevad ja nii see tuligi, et ma igatsesin väga, et mul oleks lapsehoidja-koduabiline või siis  vähemalt vestluskaaslane, kellega silmast-silma suhelda. Sotsiaalmeedia kaudu suhtlus natuke aitas, aga mitte palju.

Otsisin omale abilist, seltskonda kedagi, lapsehoidjat jms, aga kuidagi ei õnnestunud kedagi sobivat leida. Mitu korda oli mul Pere24 portaalis kuulutus üleval ja sealt ma mingeid asjalikke vastuseid ei saanud. Küll aga leidsin tookord ühe toreda tädi, kes käis meil 3x nädalas süüa tegemas.

Üks mure vähem – soe söök olemas

See muide, see toiduvalmistamine, ma ei olnud varem aru saanud, kui suure osa mu ajast see igapäevaselt ära võtab – toidukordade väljamõtlemine, toiduainete varumine, toidu tegemine, sellega ja söömisega kaasnev koristamine jne. Kolm korda päevas sooja sööki süües – hommikul puder, lõunaks midagi ja õhtusöök – neil päevadel, kui lastel olid kõhud täis ja see osa läks hästi tundsin õhtul, et ma olen päev otsa ainult köögis elanud.

Nii oligi väga abiks, et E-K-R käis mul üks abiline süüa valmistamas. Ta tegi umbes kella 12ks söögi valmis sel ajal kui mina lastega õues olin ja nii oli meil võimalik lastega sooja lõunat süüa ja õhtusöögiga oli ka korras. Siis läks ta tööle ja meie hakkasime suveks plaane tegema.

Suvel olime Viljandis ja sellest, kui suureks abiks see tegelikult oli lastega toimetamisel, et me emaga samal krundil elasime, kirjutan pikemalt mõni teine kord. Igaljuhul sai palju selgemaks see, et sügisest tuleb mingid plaanid abilise osas ikkagi ette võtta.

Kolmanda lapse kollektiivi viimine pole variant

Kes on rohkem, kes vähem kursis – meie pesamuna oli oma esimese eluaasta, isegi peaaegu poolteist aastat hullult palju haige. No ikka väga-väga-väga tihti oli ta haige. Kõige väiksemgi nohu läks kiirelt üle köhaks, mis kestis ja kestis ja kestis.

Millal üks haigus läbi sai ja uus algas polnud enam võimalik kindlaks teha. Asi lõppes sellega, et juunis olime temaga 24h lastehaiglas, sest tal oli veremürgistus ehk sepsis. Põhjus – tundmatu bakteriaalne infektsioon. Kolmas antibiootikum lõpuks toimis. Suvel olime Viljandis, väga palju õues ja ülejäänud suve oli laps terve.

Lisaks viirushaigustele vastuvõtlikum olemisele on ka tema seedimine tundlikum ja ta nahk reageerib paljudele toiduainetele üle (atoopiline dermatiit). Allergiaid õnneks siiski pole.

Seega – lapse kollektiivi ehk lastehoidu viimine pole variant. Juhul kui minul on juhtumisi vaja tegeleda oma asjadega, tööasjadega või muude tegevustega, mille jaoks on mul vaja lastevaba aega, ei saa ma seda selle abil, et viin lapse lastehoidu.

Ma olin viimased nädalad Viljandis olles ausaltöeldes päris mures, mis edasi saab. Siis tekkis konkreetne võimalus, et saaksin septembrist alates ühes projektis osaleda – see oleks väga hea variant olnud mitte veel täiskohaga tööle tagasi minna. Teine variant oli veel laual – mind kutsuti vestlusele teise kohta. Kolmas variant oli minna tagasi tööle, kust ma olen praegu lapsehoolduspuhkusel, aga seal on varsti mõned muutused, mille ma hea meelega ära ootaks.

Lapsehoidja-koduabiline – tegevusplaan ja tulemused

Tegin omale nimekirja, millised variandid sobiliku inimese leidmiseks on:

• uurida alt naabri plaane, suve alguses oli temaga jutt, et räägime sügisel (1. septembril selgus, et ta läks tööle)
• pere24.ee portaali kuulutus üles ja aktiivselt
• kohalikku vallalehte kuulutus
• lapsehoidjate Facebooki gruppidesse kuulutused

Selle eelduseks oli paika panna tööaeg, töötasu ja tööülesanded. Muide – juba kevadel suhtusin sellesse nii, et praegu on minu võimalus saada kogemus ka personaliotsingutes. Kui nüüd asja kogemuse ja õppimise nurga alt võtta 🙂

Ma olen varemgi lapsehoidjaid otsinud, aga nüüd ühtäkki oli pilt oluliselt selgem. Ma teadsin oluliselt paremini, mida ma tahan – kolm päeva nädalas kella 9-15 kõige väiksemaga toimetama ja lihtsamaid väiksemaid kodutöid tegema. Valmisolekuga koormuse suurenemiseks mõne kuu pärast 3-4 päeva nädalas 9-17/18.

Töötasu osas olin välja mõelnud selle, et oleme valmis maksma 400.-/kuus (mis teeb u 5.50 tunnitasuks). See on tasu, mille maksame igal juhul – ka siis kui me nt 2 nädalat kuskil eemal oleme ja meil teda vaja pole. Ta on samuti inimene ja vajab samuti aeg-ajalt võimalust aeg maha võtta. Samas tahame me pärast seda kahte nädalat teda ikkagi tagasi ju 🙂

Nii, tööaeg sai selgeks, töötasu mõtted olid ka paigas. Edasi oli vaja veel selgeks saada tööülesanded ja ootused. Juba kuulutuste ülespanekul vasardas mu peas mõte, et ma ei taha kedagi võõrast, ma tahan oma läbiproovitud kindlat varianti (mida ma ju ei saa). Selgemal hetkel püüdsin asjale mõistusega läheneda – MIS see siis on MIDA ma ootan?

Ootused lapsehoidja-koduabilisele

Ühel Viljandis olemise viimastel päevadel olin juba voodisse läinud kui mu pähe kargas mõte, et ma pean paberile kirja panema, mida ma tahan ja miks ma ainult seda ühte varianti tahan. No et ma saaksin sellest mõttest lahti lasta ja uutel inimestel mu ellu tulla 🙂

Kirjutasin, et hästi oli kõik see:

• paindlik
• kodu lähedal, aga vahel minu kodust ära ka, et saaksin ise kodus oma asju teha
• tuttav lastele
• saan jätta kasvõi kõik lapsed
• turvaline tunne, sest teame teineteist
• aeg-ajalt oli ka teisi lapsi, kellega minu omad mängida said
• polnud probleemi, kui jõudsin vahel pool tundi hiljem
• pani ise ajad kirja ja ma ei pidanud alati ise algus- ja lõpu kellaaegu meeles pidama üles märkida
• mul peab olema hea suhelda
• polnud probleemi kui vahel oli vähem tunde, sest olin ise haige lapsega kodus
• sain ülekandega maksta
• lapsed olid söönud (kodune toit)

Kui siit edasi mõelda, siis mis oleks võinud veel olla:

• tervele perele söök valmis
• kodused väiksed toimetused – hommikunõud, põrandate pühkimine-pesemine, pesu kuivama panek
• lastega kaugemal väljaskäimine
• lasteaias lastel järel käimine, et suuremal päev nii pikaks ei läheks

(väljavõte märkmikust: kell on 1:44, lähen magama ära) 😀 Seda kõike üle lugedes ja selle peale mõeldes sain aru, ma tahan oma lastele kodulähedast “vanaema” 🙂 Kedagi sellist, kellele ei pea igat tööülesannet üksipulgi ette kirjutama vaid see kõik kujuneks kuidagi loomulikult koos toimetades.

Kas teate, mis juhtuks, kui ma selle kõik paneksin kuulutuse teksti? Ma ei saaks mitte ühtegi vastust, sest mu nõudmised on liiga suured!

Nii panin seekord väga lühikese tekstiga kuulutuse vallalehte – otsin 3 päeva nädalas lapsehoidja-koduabilist 1a8k lapsele (vahel vajavad hoidmist ka vanemad lapsed). Facebooki gruppidesse ja Pere24 portaali kirjutasin pisut pikemalt. Aga kõik detailid suhtlesin üle juba üks-ühele.

Otsingukanalid ja tulemused

Facebooki gruppidest tuli vastuseid 3-4, täpselt enam ei mäleta. Mitu pakkujat olid noored, keskkooliealised, üks oli pensionil ja soovis mõned päevad nädalas käia (pigem pikad päevad kui mitu erinevat päeva). Paar pakkujat soovisid oma lapsega koos hoida ja ma oleks pidanud oma lapse kohale viima.

Pere24-st tuli minu kuulutusele otse vastuseid 2-3 – üks itaalia päritolu neiu, kes õpib Tallinnas, keegi keskkooliealine ja keegi oli veel. Ise saatsin laiali 10-15 inimesele info ja sain sealt vastuseid ka – ühega saime kokkuleppele, et ta tuleb vestlema, teistega veel ei jõudnud nii kaugele. Tema tuli autoga kohale esimesel päeval kui olime kodus tagasi olnud u 12h. See vaatepilt võis suhteliselt hirmutav olla, sest ma polnud ju jõudnud nende mõne kodus oldud tunniga kuigi palju veel toimetada.

Sädet ei tekkinud, aga jätsime siiski paar päeva otsusele jõudmiseks. Samal ajal oli veel kuklas mõte, et kiiresti-kiiresti on kedagi vaja, sest neljapäeval taheti mind ühele koosolekule ja teisipäev-kolmapäev juba oleks vaja olnud kodust ära olla selleks ette valmistumas. Metsik stress muide!

Vallalehe kuulutuse peale tuli kaks kõnet – esimesega jäi kokkulepe, et suhtleme järgmisel päeval üle, kui mul on üks vestlusel ära käinud. Teine kõne oli selline kodune, nagu vanaema oleks helistanud ja uurinud, kuidas ikka elu läheb ja millega kõige rohkem abiks saaks olla. MÜSTIKA! 😀 Lubasin mõelda ja talle järgmisel päeval tagasi helistada.

Vanaema kandidaat

Lükkasin helistamist päev otsa edasi ja kui lõpuks õhtul helistasin tuli vastuseks ülisoe “oi, leidsid aega vanaemale ka helistada” 🙂 Huuuh! Imeline! Leppisime kokku, et saame kokku kolmapäeval. Kõik sujus väga kenasti ja Jürgeniga jagus neil ka juttu pikemaks. Me olime Jürgeniga kohe nõus ja tädi võttis omale mõtlemisaega, et saaks muid asju korraldada.

Siis hakkas see esimene nädal otsa lõppema, reede oli käes, tüdruk oli lasteaiast kodus ja jauras hommikul. Ma mõtlesin, et kuidas ma ometi selle päeva üle elan 😀 Ja siis helistas meie kodulähedane “vanaema” kandidaat ja ütles, et ta otsustas meile tulla abiliseks. JESSSSSSS! 😀 mu päev oli kohe poole parem. Selline energia ja tuhin tuli sisse kohe ja uus hingamine – valgus paistis tunneli lõpus!

Esimesed kolm päeva, kui ta eelmisel nädalal meiega oli – kodu sai palju rohkem korda, mul oli õhtul energiat ja tahtmist lastega õues jalutamas käia ja nendega mängida. Mul oli energiat ja tahtmist kodus kapist välja võetud asju kloppimas käia ja korrastada. Ma ei tundnud ennast kodus lõksus! Ja kui siis tuli reede pärast neid kolme abilise käidud päeva, oli mul isegi energiat ja tahtmist lastega koos muffineid küpsetada 🙂

Nendele emotsioonidele muide hinnasilti külge panna ei saagi!

Unista. Otsusta. Tegutse!

Siia lõppu tahaks mingi moraali või kokkuvõtte kirjutada 🙂 Võib-olla näiteks selles võtmes, et mida ma soovitaks 7 aasta tagusele endale ja 3 aasta tagusele endale ja poole aasta tagusele endale 🙂

Olukorrale hakkas mingi lahendus tekkima siis, kui ma leidsin põhjuse, MIKS seda lahendada. Muidugi tuli ka natuke kaevuda sellesse, millist probleemi ma lahendan. Ainult iseenda pärast, et mul oleks vaba aega? See põhjus ei toiminud millegipärast. Vahel on vaja leida mõni väline põhjus (mis võib ka mingil hetkel ära langeda või muutuda ja ka see on ok) ja see aitab edasi. Kui suve lõpus oli neid töölemineku konkreetseid plaane vaja selleks, et ma leiaks endas need unistused ja ootused, et otsuseid teha, siis järelikult oli seda kõike vaja.

Ja teine teema – unistada tuleb ja oma ootused kirja panna, minna mõtetega konkreetseks ja teha tegevusplaan. Iga päev natuke ära teha ja jõuda kokkuvõttes lahenduseni, mis rahuldab kõiki osapooli. Ma võin ju öelda, et ma kogu aeg otsin ja ei leia kedagi. Kui vaja, tuleb paar sammu tagasi minna ja uus plaan teha. Kui vaja, tuleb alustada algusest – MIKS seda inimest vaja on ja mis on tema roll 🙂 Ja natuke õnne on ikka ka vaja…

Kui tingimused ja olukord muutub, tuleb järgmised sammud läbi mõelda 🙂

.oOo.

Nagu ikka, kui sul tekib selles postituses olevate teemade kohta rohkem küsimusi või tahad oma kogemusi jagada, anna sellest mulle teada e-maili teel, sotsiaalmeedias näiteks Facebooki lehel või tule Tegutse teadlikult gruppi mõtteid jagama!