Eile hommikul helises äratuskell täiesti tavapärasel ajal. Aastane ärkas täiesti tavapärasel piisavalt varasel ajal. Seitsmene oli ebatavaliselt varakult üleval. Puder sai kiirelt valmis, kohv kiirelt joodud, mina ja Aastane samuti varakult valmis.
Ometi jõudis Seitsmene lasteaeda 15 minutit lubatust hiljem (neil toimus konkreetse algusajaga õppetegevus). Minu parim ei olnud eile hommikul piisavalt hea. Mis läks valesti?
U kl 7 paiku tuli Kolmene minu juurde voodisse magama. Sellist asja meie peres muidu ei juhtu, aga Jürgen on töölähetusel. Kell 7:30 helises äratus, mille ma kinni panin, sest Aastane ja Kolmene põõnasid mu juures sügavalt. Püüdsin ise veel pisut tukastada (see põskkoopapõletik annab endiselt tunda). Aastane ärkas 8 paiku nagu tavaliselt, Kolmene põõnas edasi.
Poisid said kiirelt valmis
Seitsmene ärkas tavapärasest varem (päike kindlasti aitab) ja oli juba päevariietes elutoas. Meil on temaga selline kokkulepe, et hommikul võib televiisorit vaadata ainult siis kui päevariided on seljas. Kuigi ma nädala alguses arvasin, et kui Jürgen lähetusse läheb, siis on Seitsmene lasteaiast kodus, pidin plaanid ümber tegema. Neil on lasteaias õppetegevuse filmimine just selle nädala hommikupoolikutel.
Tegin pudru valmis, mõlemad poisid sõid pudru kiirelt ja kenasti ära. Väiksema sõbra sain pestud, kreemitatud, riidesse ja valmis. Ise sain rahulikult pesus ära käia ja päevariidesse. Tüdruk aga põõnab veel sügavalt. Tõmbasin rulood eest ära, et toas valgem oleks, kell on juba 8:45 (plaan oli kodust hiljemalt 9:15 lahkuda). Ei miskit! Ta põõnab sama rahulikult edasi.
Hea, et auto maja eest võtta on
Okei, jala mineku plaan tuleb ümber teha ja autoga minekust pole pääsu. Tüdruk ärkas lõpuks üles ja ei saanud alguses ööd ega mütsi aru, kus ta on või mis toimub. No natuke sõi, sai riidesse ja kõik põnnid said lõpuks auto peale.
Kell näitas aga täpselt seda aega, kui olin lasteaeda lubanud, et laps kohal on, mis tähendas, et jõuame 15 min lubatust hiljem… Lasteaias tõdesin abiõpetajaga vesteldes fakti, et no seekord läks nii – andsin endast parima, et kolm last üksi hommikul valmis saada 🙂
Igas olukorras on midagi positiivset
Aga ikkagi, vaatame asja positiivsest küljest – lapsed said ilma suurema minu närvikuluta hommikuste toimetustega valmis ja Seitsmene jõudis ikkagi lasteaeda! Mina andsin endast olemasolevate ressursside ja võimaluste piires parima. (Iseküsimus on see, et miks ma siis siinjuures ennast ikka natuke pahasti tunnen ja hirmsasti põhjendada ja vabandusi leida tahan…)
Õhtune lasteaiast tulek oli ka tore – lapsed turnisid kõik ettejäänud lume- ja liivakuhjad läbi, kelgutasid koos, mina sain liikuda ja Aastane sai oma õhtuse värske õhu doosi ka kätte. Väiksed rõõmud!
Lapsed leidsid turnimiseks liivakuhja
