Elu kolme lapsega: nädala mõtted #3

Sel nädalal ükski päev vist ei veninudki. Kõik läksid nii kiirelt mööda, et siin ma nüüd olen. Nädal on eelmisest ülevaatest möödas ja elu kolme lapsega on endistviisi huvitav (ja väsitav).

Ühtteist põnevat on nädala jooksul ikka ette tulnud – abilise otsingud jätkusid, käisime 2018. aasta hooaja esimesel orienteerumispäevakul terve perega ja mõned ootamatud lihased said tööd kui pikemal jalutustiirul käisin.

Elu kolme lapsega: nädala toredaim hetk

Otseloomulikult ei ületa siin kategoorias mitte miski hooaja esimest TON neljapäevakut, kus lastega koos käisime. Jürgenil on nädalavahetusel üks võistlus plaanis ja seetõttu oli ta meiega koos lasterajal. Seitsmene tegi SRD SK paika pandud nööriraja peaaegu ise läbi. Paaris kohas oli vaja meelde tuletada, kuidas kaarti vaadata. Ühes kohas oli ta järgmisesse punkti hakanud eelmisest punktist valele poole minema.

Suurim üllataja oli meie Aastane põnn, kes sellised kõndimise tiirud tegi, et ma olin siiralt üllatunud. Osa ajast oli ta kärus ja suurema osa ajast kuskil metsa all ukerdamas. Proovis mulda, puupulki, käbisid, liiva jms – kõik läks kaubaks. No ja see tüüp ju jookseb, mitte ei kõnni 😀

Koju jõudes ja sel õhtul laste käitumisi jälgides ja selle peale mõeldes sildistasime kõik lapsed ära (palun huumoriga suhtuda, eks). Aastane on Seikleja, kes uurib ja puurib, vaatab ja nokitseb, mõnuleb ja naudib seltskonda aga tegutseb hea meelega ka üksi. Kolmene on Liikuja, kes tahab turnida ja ronida, hüpata ja joosta, kukerpallitada ja lihtsalt liikuda, eriti hästi läheb peale õues tegutsemine.

Seitsmene on meil aga Sotsialiseeruja, kes suhtleb täiesti vabalt kellega iganes, kes võib vabalt mänguväljakul võõrale lapsele juurde minna, öelda oma nime ja saada uue sõbra. Tegutseda meeldib talle kõige rohkem kellegagi koos – olgu selleks siis sõber, mõni laps mänguväljakult, oma õde-vend või vanemad.

Liikumine ja iga ilmaga õues

Päevakul käimisest juba rääkisin ja laste kuiva ilma jalatsite kohta kirjutasin pikema postituse paar päeva tagasi. Liikumise teema all oli sel nädalal päevakorras hoopis nädalavahetusel ette võetud u 10 000 sammulist retk Vivobarefoot Primus Lite papudega. See oli esimene pikem tiir nii minimalistlike paljajalujalatsitega. Varem pole lihtsalt nii kuiva ja head ilma olnud veel.

Kuigi ilm oli kuiv, ei saanud ma siiski nii palju asfalttee kõrval liikuda pehmemal pinnal kui oleksin tahtnud. See tavaliste paksu tallaga jooksutossudega polekski nii tähtis, aga nii õhukese tallaga jalatsite puhul mõjutab päris palju. Kuidas see erineb ja millega tuleks arvestada tavajalatsilt paljajalujalatsile üle minekul, tahan edaspidi kindlasti pikemalt ja põhjalikumalt kirjutada.

Kuskil 4-5000 sammu pealt hakkasin oma tuharalihaseid tundma. Muus osas ei saanud arugi, et oleks tavapärasest rohkem liikunud.

Küll aga valutas mu parem jalg õhtul päris palju. Muide – täitsa hästi aitas see, et köögi koristamise ja pottide-pannide pesemise ajal seisin tasakaalupadja peal. Ostsin selle Hansapostist u 12€ eest (soodushind). Masseeris jalataldu ja aitas jalgadel liikumises olla.

Lugemiselamus: kasvatamishirm

Mul oli ammu mõttes, et tahaks üle lugeda ühe raamatu. Postitust meie peres kasutust leidnud kõne arengu toetamise nippidest tehes meenus mulle raamat “Kasvatamishirm”. Autorid on Po Bronson ja Ashley Merryman. Eesti keeles ilmus raamat esmakordselt 2009. aastal ja minu lugemisnimekirja sattus see umbes 2014 aasta paiku.

Autorid on teinud lihtsalt ja arusaadavalt ülevaate kasvatusalastest teadusuuringutest. Lisaks kõne arengu teemale on seal kajastatud ka näiteks lapse kiitmise ja premeerimise teemal tehtud uuringud, õe ja venna mõjudest, lastele enesekontrolli õpetamine, üleväsimuse ohud jne.

Ühelt poolt võib küll mõelda, et infot on ju niigi küll ja miks nüüd siis veel neid teadusartiklite ülevaateid lugeda. On ju ka teada, et teadusuuringutel ja teadusuuringutel on vahe ning artiklite lugeja võib vahel oma suva järgi päris meelevaldseid järeldusi teha. Vahel võetakse mingeid lauseid kontekstist välja ja nii tundubki, et uuring ise oli mingi jama.

Küll aga on see konkreetne raamat ja välja toodud uuringute kokkuvõtted parajaks tasakaaluks muudele kasvatusteemalistele raamatutele. Raamatus toodud mõtted annavad võimaluse lastekasvatusel olulistele teemadel natuke teise nurga alt läheneda. Võib-olla tekib mõni uus mõte, mida katsetada või tekib hoopis ahhaa hetk mõne juba katsetatud teemaga.

Isiklik areng: delegeerimine ja abi vastuvõtmine

Eelmisel nädalal kohtusin kahe võimaliku abilisega. Pärast seda kui olin Pere24.ee lehele kolmandat korda otsingu kuulutuse üles pannud ja ise terve hulga e-maile välja saatnud sealt saadud kontaktidele tekkis kaks reaalset kandidaati. Saime kokku, rääkisime juttu ja tundub, et hetkel olen mõneks ajaks ühe olulise osa ära saanud delegeerida.

Isiklikku arengut ja õppimiskogemusi on siin päris üksjagu. Pidin välja mõtlema, millist abi võiks kõige rohkem vaja minna. Ka selle peale tuli mõelda, kui tihti mul abilist oleks vaja. Lisaks tuli Jürgeniga koos paika panna ka eelarve – millise summa me kuus sellele võimaldada saame. Terve hulk praktilisi küsimusi.

Kahtlemine ja uue olukorraga harjumine

Pärast kohtumisi otsustasin sellise variandi kasuks, et kolm korda nädalas tuleb üks tore inimene minu koju süüa tegema. Ta teeb minu valitud toorainest, minu planeeritud toidu ja see saab valmis umbes kella 12ks. Kui otsus oli tehtud ja esimene kohtumine veel toimunud polnud, avastasin et päris palju huvitavaid emotsioone käis mu seest läbi. “Tegelikult ma saan ju ise ka hakkama”, “kas ikka on vaja”, “kohe tuleb ju suvi ja siis niikuinii oleme ära”, “mulle ju meeldib endale ka süüa teha”, “mis seal siis vahet on, kui me lõunasöögiks võileibu sööme ja õhtusöögiks alles muud”.

Püüdsin neid kartusi ja hirme kõiki tunnustada ja meelde tuletada endale, et ei tasu enne päriselt toimunud koostööd kuidagi ette muretseda. Kui edaspidi koostöö ei klapi, vaatan edasi. Lihtsalt pean ennast mugavustsoonist välja tõukama ja õppima võõraste inimestega kohanemist, (ka meeldivate) tegevuste delegeerimist jne.

Tegelikult on väga tore olnud lastega hommikupoole õues käia 1,5h ja tagasi tulles sooja sööki süüa. Keset päeva korralik toidukord mulle, Kolmesele ja Aastasele annab hea pidepunkti. Pärast seda saab Aastane pika lõunaune teha, mina vaikselt Kolmesega või oma asjadega toimetada jne.

Kui Seitsmene lasteaiast tuleb, on tema jaoks söök olemas ja õhtusöögiks ei pea ka eraldi suurt toidukorda enam ette valmistama. Abiks ju ikka 🙂

Kõige rohkem tunnen puudust

Sel nädalal olen kõige rohkem puudust tundnud üksinda omas tempos õues liikumisest. Ja Jürgeniga koos kahekesi kuskil koduseinte vahelt väljas käimisest.

Järgmisest nädalast ootan kõige rohkem…

… seda kui Kolmese ja Seitsmese mõneks päevaks maale loodusesse saan saata koos vanaemaga 🙂

+++++++

Mis teil möödunud nädala tipphetked olid? Millised väljakutsed ette tulid ja kuidas need lahenesid? Milliseid huvitavaid lugemisi ette tuli, mida teistelegi soovitaksid?