Elu läheb ikka mingit oma rada pidi. Sel nädalal käisime pesamunaga haiglas, kolme põnniga rulapargis ja harjutusi tegemas, et tasakaal paremaks saaks ja lugesin jooga “anatoomiast”. Isikliku arengu poole pealt mõtisklesin (ja tegutsesin) sel korral asjadest loobumise teemadel ja harjutasin tänulik olemist.
Nädalavahetusel käisime Põlvas ja Aastasel tulid jälle palavikuhood. Kõrgeks ei läinud, aga täitsa ära ka ei läinud. Kui tal siis esmaspäeval veres põletikunäit 117 oli ja järgmisel hommikul 170, pidime ette võtma lastehaiglas käigu. Ma ei ole veel valmis sellest pikemalt ja põhjalikumalt kirjutama, aga suures plaanis läks meil kõik hästi – tilgutite ja antibiootikumi foonil tuli ka kiire paranemine ja saime 24h pärast koju. Kahjuks ei saanud aga teada, mis sellise olukorra tekitas.
Nädala toredaim hetk: lastega rulapargis
Reedel käisime lastega perearstil ja pärast seda kasutasime võimalust pisut õues olla. Võtsime ette rulapargis käimise, kus kõik kolm last mõnuga ennast tühjaks joosta said.
Liikumine ja iga ilmaga õues
Seoses väikse põnni haigusega oli mul tegelikult nädala liikumise ja liigutamise rütm täiesti sassis.
Nii palju kui väikemees lasi, tegelesin asjade ümbertõstmisega ja kui ta viril oli, hoidsin teda lihtsalt süles. Muide – üks väga oluline tähelepanek selliste päevade jaoks, kui tita või väike laps rohkem süles tahab olla. Last tuleb süles hoida nii, et puusa väljapoole ei lükka. Tuleb hoida rohkem kätega kui kehaga ja kõige parem on see, kui laps vaikselt harjutada ise ennast kinni hoidma nii, et hoidja ainult natuke toetama peab.
Siinjuures on suureks abiks, kui on olemas sobilik ergonoomiline kandekott või lina, kuhu lapse saab panna kas siis seljale või kõhule. Mina oma diastaasi ja alaseljavaludega jätsin ühel hetkel kõhukotis kandmise pooleli – ma ei saanud seda nii teha, et ma endale liiga poleks teinud.
Haiglas olime nelja seina vahel ja ei saanud üldse liikuda, sest põnn oli tilgutite külge aheldatud.
Sel arstil käimise päeval oli ilm selline pooletoobine ja ma ei olnud päris kindel, millal järgmine suur sahmakas vihma peale võib tulla. Nii seadsime sammud ikka kodu poole, aga võtsime teepeal veel ühe peatuspunkti. Tegelesime natuke ronimise, turnimise ja taskaaluharjutustega.
Harjutused sabale – tasakaal ja uus mänguväljak
Tasakaal paremaks lastel ja täiskasvanutel
Siinkohal oleks tore mainida seda, et lastega mänguväljakul käimist saab täiesti edukalt võtta kui võimalust ise ennast ka natuke tundma õppida ja vormida. Neid silmaga nähtamatuid lihaseid just eriti 🙂
Näiteks:
- leia üks poom või alustuseks liivakastiserv ja kõnni sellel aeglaselt, kiiremini, hästi kiiresti. Vaata ja jälgi, kuidas su tasakaal muutub? Milliseid lihaseid kasutad, et tasakaalu hoida? Milline osa su kehast millist osa kompenseerib?
- Muuda koormust – võta kätte veepudelid või näiteks laste jalgrattakiivrid vms. Liigu aeglaselt, jälgi kuidas keha sellega hakkama saab. Liiga titekas? Otsi mingi parem/kitsam/liikuvam koht, kus seda harjutust teha.
- Kummarda ette, taha, külje peale – jälgi, mis muutub su kehas? Kas tunned, et sisemised lihased aktiveeruvad?
- Pane näiteks käed taskusse, mis nüüd muutus keha kasutamisel?
- Kui poomi peal kõndimisest kõrini saab, võid katsetada rippumist. Kui alakõht punni läheb ja seal raskustunne tekib, võib vabalt olla, et su käed/õlad ja ülejäänud keha pole valmis su keharaskust toetama. Siis võid proovida seda, et võtad rippumise torust nii kõrgelt kinni, et jalad maha ulatuvad. Nüüd hakka jalgu justkui maast lahti tõmbama, aga ära tõmba. Nii saavad käed ja õlad koormuse, aga mitte liiga suure koormuse korraga.
Veel võimalusi laste mänguväljakul ise ka natuke kehale meelehead teha leiad näiteks siit videost:
Lugemiselamus: jooga “anatoomia”
Kuna ma siin ühtesid asju parajasti õpin, et veebruaris ühele koolitusele minna, siis ma otsisin ühte sobilikku anatoomia raamatut, kust ingliskeelsetele materjalidele eestikeelseid vasteid leida. Reserveerisin omale raamatukogust mitu raamatut, aga sel hetkel kui ma sinna sattusin, polnud kõik veel välja otsitud. Palusin siis kiiruga üles otsida Leslie Kaminoff ja Amy Matthews raamatu “Jooga anatoomia”.
„Jooga anatoomia“ pakub suurima hulga värviliste anatoomiliste illustratsioonide ja süvitsi mineva informatsiooniga sügavamat arusaama nii iga liigutuse kui ka jooga enese struktuuridest ja põhimõtetest.
Hingamisest seisuasenditeni ja keha ümberpööramiseni: näete, kuidas eri lihased liigeste liikumisele reageerivad, kuidas asendi muutmine võib seda tõhusamaks või ebatõhusamaks muuta ning kuidas lülisammas, hingamine ja kehaasendid on kõik fundamentaalsel tasandil ühendatud. (Allikas: Helios kirjastus)
Tutvusin põhjalikult sisukorraga ja sissejuhatusega. See kõik oli väga põnev, kuidas nad selle teema ja raamatuni jõudsid. Sealt edasi tekkis mul aga väike tõrge, sest jooga teemalist sõnavara oli hästi palju. Ma oleks tahtnud sellist reaalelulisemat kirjeldust.
Lugesin läbi hingamise osa ja sirvisin harjutuste kirjeldusi. Väga huvitavalt olid näidatud lihased, mis mingite asanate juures kasutuses peaksid olema.
Stiilinäide raamatust “Jooga anatoomia”
Igatahes, ma usun, et see raamat on väga huvitav lisalugemine neile, kes joogat õpetavad ja neile, kes joogaga rohkem on tegelenud. Mina olen oma teekonnal lihtsalt selles kohas, kus mu ootused olid teised ja see raamat neile ei vastanud. No ma teadsin tegelikult ju seda juba ette. Lihtsalt see oli ainus raamat, mille ma haiglasse kaasa krabasin. Muidu poleks see nii suurt tähelepanu mult saanud 😀
Isiklik areng: asjadest lahtilaskmine
Oh kui palju tekib igasugust pahna kogu aeg. No nagu otseselt ei käi ja ei osta kogu aeg ju uusi asju. No me ikka mõtleme alati mingite asjade puhul põhjalikumalt, kas meil ikka on neid asju vaja ja mis kvaliteet on jne. Ikka on seda jama kodus jube palju.
Ma olen paar korda enda asjadega teinud Marie Kondo meetodi järgi korrastamist ja ühe korra mõned aastad tagasi tegin päris põhjalikult selle läbi. Elu on vahepeal edasi läinud ja asju muudkui tekib juurde ja vähemaks eriti ei jää. Näiteks lasteriideid mis on väiksed/suured on mul kodus juba vist 3-4 suurt kasti.
Nüüd kui meil kortermaja renoveeritakse ja välisseintest meeter maad peab asjadest vaba olema, siis olin sunnitud selle teemaga jälle aktiivselt tegelema.
Mul on asjadest lahtisaamise puhul alati päris suur dilemma – ühest küljest tahaks, et asjad uue kodu saavad ja veel kasutust. Vähendada natukenegi oma ökoloogilist jalajälge kuna ma kolme lapsega olen selle niikuinii väga suureks juba ajanud.
Siis aga jõuan ringiga selleni, et no kui juba asjadest lahti saada, võiks ju natuke osata müügitööd teha ja täitsa tervete ja korralike asjade eest mingi väikse taskuraha ka saada. Ja seda ka, et kui keegi peab kasvõi natuke mingit raha asjade eest välja käima, äkki nad siis ei lähe kohe seda prügisse viskama ja leiavad ise ka sellele uue kodu, kui enam vaja pole, aga asjad on kasutuskõlblikud.
Seekord läks nii, et panin seisma jäänud ja suuremat kasutust meie peres enam mitte saavad asjad Facebooki oma profiili alla albumisse üles. Ühe portsu ajakirjade eest sain tahvli šokolaadi. Ühe täiesti töötava kodutehnika vidina eest sain raha ka. Enamus pakutud asju aga viiakse lihtsalt minema.
Tunnete teadvustamine
Ja ma pean endiselt endale korrutama, et see ongi hästi, et need asjad saavad veel kasutust. See ongi see tasu! Lihtsalt minu mingis veidras mõttemaailmas tunnen ma mingeid imelikke emotsioone. See on vist see tunne, et ma olen justkui kuidagi ebaõnnestunud, et ma ei oska kasutust mitteleidvate asjade eest raha küsida. Aga ma ei taha neid enam seismas hoida oma kodus!
Sellised dilemmad siis 🙂 Pean alustama endale andestamisest, et see on kõik väga ok – kui olen võtnud omale mingi eesmärgi, siis ei tohi ennast maha trampida ja endale halvasti öelda. Õppimiskogemus missugune eks 🙂
Olen tänulik: abi eest laste hoidmisel
Otsustasin vahepeal puudust tundmise teema asendada tänulikkuse teemaga 🙂 Tunnen, et olen teadlikult tänulik liiga vähe. Igal nädalal võiksin ma leida midagi, mille eest tänulik olla! Küll ma selleni kunagi jõuan, et iga päev oskan midagi välja tuua.
Muide – tänulikkust tasub ka selle pärast harjutada, et elu ise omi korrektuure ei teeks. Näiteks oli meil soe vesi ära ja ma naljaga pooleks ütlesin Jürgenile, et no kuskile peaks ju Aastasega ära minema selleks päevaks (saadeti haiglasse). Ja kui ma siin eelmisel nädalal nõidusin, et saaksin suuremate lasteta olemise aega, siis aga palun – sain 24 h haiglas suuremate lasteta olla. Nii et olge palun oma soovidega ettevaatlikud! 😀
Sel korral olen väga tänulik oma alumisele naabrinaisele, meie suuremate laste hoidjale kui ma tööl käisin. Mul oli vaja väikse pesamunaga haiglasse minna ja ma tundsin, et tahan väga Jürgeniga koos minna. Selleks oli vaja leida kedagi, kellega lapsed jätta.
Minu ema tulla ei saanud, Jürgeni ema valmistas Põlvas laagrit ette ja muid alternatiive tol hetkel polnud. Õnneks sai meid alt naaber välja aidata ja nii oli minul Aastasega lastehaiglas natuke kergem. Lapsed said hoitud ja Jürgenil õnnestus mulle isegi mingid asjad järele tuua veel pärast seda kui olime juba haiglasse sisse kirjutatud.
Aitäh, Merle! 🙂
Järgmisest nädalast ootan kõige rohkem…
Ootan, et pesamuna saaks terveks ja meil õnnestuks Viljandisse suvitama minna koos Jürgeni õe ja lastega.
.oOo.
Kui sul tekib mõne teema kohta rohkem küsimusi või tahad oma kogemusi jagada, anna sellest mulle teada e-maili teel, sotsiaalmeedias näiteks Facebooki lehel või tule Tegutse teadlikult gruppi mõtteid jagama!
