Nädal sai jälle mööda ja natuke pealegi. Varem jõudsin nädala ülevaated kirja panna reedel või hiljemalt laupäeval, nüüd aga on nädalavahetused kuidagi nii tegusad olnud. Eelmine nädal möödus suure uudishimu tähe all – lapsed said uurida, millest on tehtud kingad ja juhtmed, mina tegelesin tubade ringitõstmisega.
Terve eelmise nädala toimetasime koduste ümberkorraldustega. Tõstsime toad ringi, mis põhimõtteliselt tähendas mingit parajat voodite vangerdust. Kõik muud asjad saab ju riiulitesse ja kastidesse tõsta ja hiljem õigetesse kohtadesse uuesti laiali jagada. Selle kõrvale ravisime pesamuna, käisime kohvikutes, sünnipäevadel ja mina olin vahelduseks kingakuller.
Nädala toredaim hetk: laste uudishimu
Mul tuleb ka aeg-ajalt neid olukordi ette, kui toredaid hetki on lastega nädalas mitu 😀 Seekord oli eredamaid hetki suisa kaks!
Kui mänguasju pole, saab uudishimu muud moodi rahuldada
Käisime sõbranna sünnipäeval, kus pakuti pannkooke, grillitud kraami ja maitsvat torti. Mõnusa huumoriga olid kutsutud nii pangalaenu kaastaotlejad kui laste emad-isad 🙂 Igatahes hoiatati ka ette, et pidu toimub sellises kohas, kus lastele mänguasju pole.
Kui siis lapsed olid mõnuga õues ringi hullata saanud ja natuke igavaks kippus minema, selgus et sünnipäevalapsel olid eelmisel õhtul kontsakingad oma lepingu üles öelnud ja katki läinud. Nii sai laste uudishimu proovile pandud ja neile anti kätte seesama kingapaar ja hunnik tööriistu.
Lastel oli väga põnev avastada, kui vastupidavad ühed kingad olla võivad, mida nende lammutamiseks vaja läheb ja kuidas töövahendeid jagada. Tegevus võeti tõsiselt ette ja kingadest saadi lõplikult jagu.
Siit idee teistelegi ürituste korraldajatele või niisama kodustele vanematele – andke lastele kätte midagi, mida plaanisite ära visata ja laske lastel uurida, millest see tehtud on ja kuidas seda lammutada 😀
Kodune teaduskatse
Teine väga lõbus hetk oli see, kui võtsime lastega ette ühe suure kastiga toimetamise, mille Jürgen meile koju oli jätnud. Juhisteks andis ta ainult niipalju, et laske vanni sooja vett ja valage kasti sisu sisse. Tulemust näete siin:
Kui selle ette võtsime oli Kolmene natuke pelglik, aga Seitsmene oli oma sõiduvees. Oh seda lõbu ja oh seda udu. Terve vannituba oli piimjat valget udu täis ja kui vannitoa ukse lahti tegime, voogas see udu igale poole tubadesse mööda põrandat laiali.
Kuivjää on valmistatud veeldatud süsinikdioksiidist (CO2 – E290). Kuivjää tekib siis, kui vedel CO2 rõhu langemisel kiiresti aurustub . Esialgu muutub veeldatud süsihappegaas puhtaks, madala temperatuuriga süsihappelumeks, millest valmistatakse edasisel kõrgsurvestamisel graanulid suurusega 3, 9 või 18 mm või erineva suurusega plokid.
Atmosfäärirõhul on kuivjää temperatuuriga -79°C. Kuivjää aurustub otse tahkest olekust gaasiliseks süsihappegaasiks, vahepeal vedelat olekut võtmata (sublimeerumine). (Allikas: Elme Messer Gaas)
Mina kasutasin kiirelt võimalust ja tõmbasin toa põrandad lapiga üle, sest põrandad olid kõik päris niisked 🙂 Lõbu oli igatahes päris laialt.
Liikumine ja iga ilmaga õues
Lastega oleme viimastel aegadel siin ikka palju õues olnud, aga eredamaid hetki tuleb ikka ka ette 🙂 Näiteks oli meil väga tore lõuna-pärastlõuna nädal tagasi laupäeval, kui Laagris toimus kohvikutepäev. Hommikul muudkui jorutasime ja jorutasime – kui lõpuks õue saime, oli kohvikutemöll juba täies hoos.
Jürgen pani lastega ees ajama, rattad võeti ka kaasa ja esimene peatus oli Hiigelmullila. Seal said lapsed erinevate abivahenditega suuri seebimulle teha. Näiteks oli üks neist selline vidin, et kahe pika puupulga vahele oli tehtud justkui riideribadest muster – see tuli pesukausis olevasse mullivedelikku kasta ja siis läbi õhu tõmmates tulidki hiiglaslikud mullid.
Viimasel kolmel aastal oleme läbi käinud ka Hakuna Matata kohvikust – seal on Seitsmese lasteaiakaaslase kodu. Uskumatult vahva oli seda teist Seitsmest näha külalisi võõrustamas. Ta tuli meie poisile joostes vastu, tervitas kallistusega ja viis ta kiirelt teiste laste juurde tutvumisringile. Seal kohvikus tegime lõunapausi, sõime maitsvat suppi ja pulgakooke.
Selleks, et loosis osaleda, tuli koguda templeid ja otsustasime paar lähedast kohvikut veel läbi käia. Suur oli meie üllatus kui üks neist asus meie heade sõprade kodus 🙂 Kook ja Noot pakkus maitsvat kooki, kohvi ja head burger/wrapi, mis Jürgenile eriti meele järgi oli.
Siis uitasime veel pisut, saime templid kokku ja minu tee läks ülejäänud pere omast lahku. Pesamuna ja Jürgeni köha-nohu tõttu läksin mina ainsa esindajana Jürgeni õe sünnipäevale ja kingakulleri tööd tegema. Teised läksid veel Helin-Mari Arderit kuulama ja väiksest orienteerumisrajast osa võtma.
Lugemiselamus: tee oma voodi ära
Ma eriti palju lugeda praegu ei jõua, sest tegelen muud sorti õppimisega 🙂 Loen aeg-ajalt Katy Bowmani artikleid, kuulan audioraamatuid või podcaste ja nipet-näpet mujalt ka. Uudishimu on suur, kuid pesamuna haigus võtab tuure maha. Küll aga on mul mõned raamatud raamatukogust toodud, mida ma siin natukesehaaval tarbin ja mingeid mõtteid kõrva taha püüan panna.
Üks neist on näiteks William H. McRaven raamat “Tee oma voodi ära!”. Sellest raamatust rääkis mulle kunagi üks sõbrants ja ma hoidsin seda lihtsalt kuklas – no et ühel päeval võtan kätte ja vaatan üle.
Nüüd siis olen selle põgusalt läbi lugenud, vaadanud ka YouTube-ist selle mehe kõnet ja päris pikka aega hommikuti voodi ära teinud 😀 See voodi ärategemine on selline huvitav kontseptsioon. Raamatus kirjutab autor nii:
Oma aseme korrektselt ära tegemine ei olnud võimalus kiidusõnu teenida. Minult eeldati seda. See oli mu päeva esimene ülesanne ja selle õigesti tegemine oli oluline. See demonstreeris mu distsipliini. See näitas, et suudan pöörata tähelepanu detailidele ja lõpuks oli see meeldetuletus, et olen teinud midagi hästi, ükskõik kui väike ka ülesanne polnuks.
Olen pärast sellest idees esimest korda kuulmist pool aastat tagasi ise tähelepanelikum olnud enda käitumise osas. Ma ei ole kunagi olnud üleliia järjepidev hommikul voodi tegemises. Elu on olnud pigem kaootiline ja ka näiteks eesmärkide seadmises olen olnud pigem kõhklev ja mitte kuigi enesekindel.
Hommikurutiin
Pärast Mel Robbinsi koolitust ja erinevate raamatute lugemist olen jõudnud arusaamisele, et kui ma tahan päriselt midagi tõsist ette võtta ja midagi saavutada, tuleb alustada hommikurutiinist. Sellest, et hommikul tuleb teha midagi ära, mis mind mu eesmärkide suunas edasi aitab. Kui ma lükkan asjad õhtusse, lükkuvad need järgmisesse päeva ja ei juhtu kunagi.
Jaa, muidugi võib mõelda, aga miks ma seda voodit hommikult ära tegema peaks? MIKS see oluline on ja kuidas SEE mind edasi aitab? Nagu raamatus ja üleüldiselt see hommikurituaali mõte on – see on esimene (mitte võib-olla kuigi meele järele) väike ülesanne päevast, mille ärategemine aitab järgmiste ülesannetega ka edukalt toime tulla. Tuleb rõõmu tunda ja tähistada ka väikseid võite!
Pea meeles: alusta iga päeva lõpetatud ülesandega. Leia keegi, kes sind läbi elu aitab. Austa kõiki. Tea, et elu pole õiglane ja et sa kukud sageli läbi. Kuid kui sa riskid, võtad end rasketel aegadel kokku, astud kiusajatele vastu, aitad rõhutuid ja ei alistu iialgi – kui sa teed neid asju, siis sa saad muuta paremaks oma elu… ja võibolla kogu maailma.
Isiklik areng: hingamisruumi andmine
Võtsime mõni aeg tagasi plaani kolm tuba ringi tõsta. Meil on kolm kõrvuti asetsevat tuba, kaks neist samade mõõtudega (pigem ruudukujuline, ühel on rõdu, teisel pole) ja üks suht ristkülik (selline pikk ja kitsas, rõduga). Kui me siia kolisime, olime ise ilma rõduta ruudukujulises toas.
Kui oli vaja esimesele lapsele oma tuba, jätsime tema ilma rõduta tuppa (tundus sel ajal lapsele ohutum), kolisime ise ristkülikukujulisse ja keskmise toa jätsime töö- ja külalistetoaks. No pigem kippus see tihti kolikamber olema pigem 😀
Nüüd tahtsime kõik toad ringi tõsta – töötoaks teha ilma rõduta toa, enda magamistoaks ruudukujulise rõduga ja lastetoaks ristkülikukujulise pikliku ja kitsa toa. See omakorda tähendas, et oli vaja ümber tõsta nii kappe-sahtleid-riiuleid kui voodid ja lauad.
Minu õppimiskogemus oli siinjuures see, et meil õnnestus päris hästi Jürgeni emaga kokku leppida päevad ja ajad, kui meil asjade ümbertõstmise osas kõige kriitilisem aeg oli, millal lastega õues ära olla. Ka see pool, et millised on need ülesanded, millega ise tegeleda saan kodus lastega olles ja mida on vaja teha koos.
Viimane ja kõige olulisem õppimiskogemus oli see, et tundsin ära need hetked kui Jürgenile oli vaja lisaruumi ja hingamishetki anda, et ta saaks enne tegutsema asumist asjad läbi mõelda. Ma tahan alati ise oma panuse ja oma arvamuse anda – samas tuleb osata ka järele anda ja kõrvale tõmbuda. Sel korral sain üksjagu seda harjutada! Edukalt, mulle tundub 🙂
Kõige rohkem tunnen puudust
Meie pesamuna on nii pikalt nüüd erinevate haiguste küüsis olnud, et igatsen seda aega kui ta jälle terve on. Ilmad on täitsa mõnusad ja võiks ju rohkem kuskile mingeid väljasõite ette võtta. Kui ta aga tõbine on, ei saa ma mingeid plaane teha.
Ka see oleks väga mõnus olnud, kui suuremad lapsed oleks komandeeringusse saanud Viljandisse või Põlvasse jätta, aga sel korral ei õnnestunud see kuidagi. Kui pesamuna tervemaks saab, ehk siis saame jälle uusi plaane teha.
Järgmisest nädalast ootan kõige rohkem…
võimalusi metsa liikuma minna. Kas see ka õnnestub, ei tea…
.oOo.
Kui sul tekib mõne teema kohta rohkem küsimusi või tahad oma kogemusi jagada, anna sellest mulle teada e-maili teel, sotsiaalmeedias näiteks Facebooki lehel või tule Tegutse teadlikult gruppi mõtteid jagama!
