Täiesti uskumatu kui kiirelt aeg läheb. Teate, meie väike beebi, kolmas laps, kellest ma olen siin päris üksjagu kirjutanud, sai vahepeal 2-aastaseks. Täitsa lõpp – 2 aastat tagasi oli see päev, kui ma hommikul kulme käisin ilusalongis värvimas, kui ma meie teise põnni mänguväljakult süles ära tassisin, sest nad vennaga kaklesid ja kui ma õhtul seda va pesamuna sünnitama läksin.
Need kaks aastat ei ole olnud kuskilt otsast lihtsad – on olnud üksjagu päevi, kus päeva eesmärgiks on lihtsalt ellu jääda. Samas on olnud hullult palju igasuguseid ägedaid hetki, kus lapsed üksi või kambakesi koos hullavad. Endiselt imestan, milline imeline omavaheline keemia meie lastel on ja kui palju nad tegelikult igapäevaselt pigem koos tegutsevad kui kaklevad.